Kuidas alustati

Sofia Rotaru kasvas üles Moldova perekonnas Bukoviina külas Maršintsõs ja oli kuuest lapsest teine. Kodus räägiti moldova keelt; lapsed õppisid vene keelt ja uusi laule vanemalt õelt Zinaidalt, kes jättis need raadiost meelde. Sofia laulis kooli- ja kirikukooris ning mängis domrat ja bajaani. Hiljem meenutas ta: „Tundub, et muusika on minus alati elanud.“ 1964. aastal võitis ta vabariikliku rahvaannete ülevaatuse ja pääses Tšernivtsi muusikakooli. Seal juhatas trompetist Anatoli Jevdokimenko, tema tulevane abikaasa, rahvalaulja estraadiorkestri juurde.

Tuntuks saamine

Murranguks kujunes 1971. aasta muusikaline telefilm „Червона рута“. Selle edu järel kutsuti Rotaru Tšernivtsi filharmooniasse ning Jevdokimenko asutas talle samanimelise ansambli ja lavastas kontserdikavasid. Koos Vladimir Ivasjukiga ühendas laulja Ukraina rahvamuusika tänapäevaste rütmidega. 1973. aastal pälvis ta Bulgaaria konkursil „Золотой Орфей“ esimese preemia, aasta hiljem Sopotis teise preemia.

Muusika ja tuntumad lood

Rotaru ei asendanud üht kultuuri teisega, vaid hoidis neid kõrvuti; see jäi tema kunsti keskseks põhimõtteks. Ajalehele „Труд“ antud intervjuus selgitas ta: „Mitme kultuuri ja mitme keele ühendamine ainult rikastab minu loomingut.“ Ta laulis ukraina, vene, moldova ja teistes keeltes, hoides esiplaanil dramaatilist esituslaadi.

Muutused olid järsud. 1981. aasta filmis „Душа“ mängis tema kõrval „Машина времени“, kuid 1986. aastal lahkus senine ansambel laulja juurest. Koos helilooja Vladimir Matetskiga kujundas ta uue etapi: „Луна-луна“ ja „Лаванда“ tõid tema loomingusse europopi, „Только этого мало“ aga hard rock'i mõjutusi. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi Rotaru üheks juhtivaks estraadilauljaks; 1992. aastal ilmus „Хуторянка“.

Edu ja tunnustus

1988. aastal sai Rotarust NSV Liidu rahvakunstnik. Kõige rohkem muutis tema elu siiski isiklik kaotus: pärast Jevdokimenko surma 2002. aastal tühistas ta kontserdid ja telesalvestused ning jättis esimest korda kolme aastakümne jooksul vahele saate „Песни года“ finaali. 2003. aastal ilmus mälestusalbum „Единственному“. Samal ajal lisandus uusi autoreid, nende seas Ruslan Kvinta, kes kirjutas loo „Одну калину“. 2004. aastal andis laulja taas kaks suurt soolokontserti.

Mis sai edasi

Rotaru jätkas esinemist ühiskavades ja juubelikontsertidel; 19. augustil 2021 astus ta Sotšis konkursi „Новая волна“ lavale. Mõni päev hiljem andis Ukraina esimest korda välja riikliku autasu „Национальная легенда Украины“ ning Sofia Jevdokimenko-Rotaru kuulus selle seitsme esimese laureaadi hulka. Kui Venemaa alustas 2022. aastal Ukrainas täiemahulist sissetungi, lõpetas Rotaru laval esinemise; tema endine direktor ütles, et laulja peab aega kontsertideks ebasobivaks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 20.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada