Kuidas alustati

Sniff ’n’ the Tearsi varane koosseis tegutses juba 1973. aastal ning esines Londoni pubides ja klubides. Kitarrist Eddie Farah lahkus ja kavandatud plaadileping jäi sõlmimata. Seepärast läks laulja Paul Roberts Prantsusmaale, kus ta esines tänavamuusikuna ja joonistas portreesid; hiljem naasis ta Londonisse maalima. Kui üks tema maalidest jõudis väljaande Observer Colour Supplement kaanele, küsis trummar Luigi Salvoni luba viia nende vanad demod Chiswick Recordsile. Salvoni sai plaadifirma nõusoleku uue albumi salvestamiseks ning „Fickle Heart“ lindistati paari nädalaga.

Tuntuks saamine

Esimese singliga „Driver’s Seat“ muutus kiire stuudiokatsetus rahvusvaheliseks karjääriks. 1979. aastal tõusis lugu USA Billboardi edetabelis 15. kohale; Suurbritannias jäi selle kõrgeimaks kohaks 42. ning Top 100-s püsis see viis nädalat. Järgnesid Euroopa ja Ameerika turneed. Hiljem ütles Roberts siiski, et salvestusprojekt oli sisuliselt tema ja Salvoni ettevõtmine: teised muusikud ei soovinud võtta püsiva ansambli moodustamise riski ning turneemuusikutele maksti palka. Edu saabudes hakkas see habras korraldus lagunema. Salvoni lahkus erimeelsuste järel ning Roberts jäi ainsaks püsivaks liikmeks, kelle ümber kujunesid kõik hilisemad koosseisud.

Muusika ja tuntumad lood

Roberts oli ansambli keskne kuju: laulja, laulukirjutaja, kitarrist ja visuaalkunstnik. Tema meloodilist poprokki kujundasid vahetuvate koosseisude mitmekihilised kitarrid ja klahvpillid. Kui talt küsiti, miks nende tuntuim salvestus on ajale vastu pidanud, ütles ta: „Selles on minu meelest energiat ja ülesehitus on ebatavaline, laulusõnad aga positiivsed.“ Pärast kahe ja poole kuu pikkust Ameerika turneed läks ansambel turneel järele proovitud materjaliga otse stuudiosse, kuid hilisemad plaadid ei jõudnud debüüdiga võrreldava publikuni. 1982. aasta albumi „Ride Blue Divide“ ajaks tundis Roberts, et palgatud muusikutest oli saanud tõeline ansambel; plaadifirma toetus ja hoog olid aga raugenud ning muusikud otsustasid tegevuse lõpetada.

Mis sai edasi

Ansambli vaheaeg kestis alla kümne aasta. 1991. aastal lahendati vaidlus Robertsi varasema materjali kirjastusõiguste üle ning läbimurdesalvestist sai taas uuel moel kasutada. Pioneeri autostereode reklaami toel tõusis lugu Madalmaades esikohale, mis jäi salvestise kõrgeimaks edetabelikohaks üldse. Järgnes pingevaba turnee Madalmaades ja Saksamaal; kontsertidele võtsid vanemad kaasa oma teismelised lapsed. Taas tegutsema hakanud ansambel salvestas 1992. aastal „No Damage Done“. Seejärel hoidis Roberts oma kodustuudios tegutsedes nime elus ning taastas sageli sideme varasemate liikmetega. 2018. aastal astusid Roberts ja kitarrist Les Davidson pärast enam kui kahekümneaastast pausi taas lavale akustilise duona. Vanade ja uuemate lugude uued seaded jäädvustasid nad 2020. aastal akustilisel albumil „Jump“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 30.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada