Debbie, Joni, Kim ja Kathy Sledge kasvasid Philadelphias üles peres, kus muusika oli ühtaegu pärand ja distsipliin. Vanaema, ooperilaulja Viola Williams, koolitas tütretütarde hääli ja viis noore kvarteti nime Mrs. Williams' Granddaughters all kiriku- ja heategevusüritustele; emast Florezist sai nende mänedžer. 1965. aastal loodud ansambel jõudis 1971. aastal plaadipoodidesse salvestisega „Time Will Tell“, ehkki õed ühitasid esinemisi endiselt kooliskäimisega.

Äriline edu saabus esialgu kildhaaval ja sageli kodust kaugel. „Mama Never Told Me“ viis nad 1975. aastal Suurbritannia edetabelis 20 parema sekka, „Love Don't You Go Through No Changes on Me“ leidis aga läbimurdeks vajaliku publiku Jaapanist. Kaks albumit näitasid õdede haaret juba enne kohtumist, mis muutis kogu nende tegevuse mõõtkava.

Cotillion tutvustas juba palju reisinud ansamblit Nile Rodgersile ja Bernard Edwardsile nii, nagu oleks tegu päris uute artistidega. Chici partnerid hoidsid lugusid sihilikult kuni salvestamiseni õdede eest saladuses ja pöörasid sellega pea peale Viola juurutatud harjutamiskorra. Kim meenutas hiljem esialgset pahameelt, aga ka seda, kuidas õed produtsentide soovist aru said: nood otsisid spontaansust ja loost sai stuudios tõeline pidu. Kathy salvestas loo „We Are Family“ põhivokaali ühe võttega. Singel tõusis USA R&B-edetabelis esikohale ja popedetabelis teiseks; albumi lood „He's the Greatest Dancer“ ja „Lost in Music“ tõid kuuldavale neli eristuvat solistihäält, mitte ühe laulja koos taustaharmooniatega.

Läbimurret ei korratud lihtsalt sama valemiga. Rodgers ja Edwards tulid 1980. aastal tagasi, et teha „Love Somebody Today“; Narada Michael Walden suunas 1981. aastal „All American Girls“ rokilisema popikõla poole. Aasta hiljem produtseerisid õed ise albumi „The Sisters“ ning 1985. aastal jõudis Rodgersi produtseeritud „Frankie“ Suurbritannias esikohale. Nii kulges nende tee edasi väljastpoolt tulnud suunamise ja pere enda kontrolli vahel.

1989. aastal alustas Kathy soolokarjääri, jätkates samal ajal ansambliga esinemist; hiljem ütles ta, et sooloprojekti pakkumise tõttu hääletasid õed ta ansamblist välja, ehkki algne nelik tuli mõnel korral taas kokku. Joni kirjutas suure osa 1998. aasta albumist „African Eyes“ ja produtseeris selle, andes ansambli vähem märgatud hilisematele aastatele oma loomingulise keskme. Pärast Joni surma 2017. aastal kandis perekonna pärandit mitu eri lavakoosseisu. Debbie juhib koos perekonna järgmise põlvkonnaga koosseisu Sister Sledge featuring Sledgendary, Kathy tuuritab nime all Sister Sledge featuring Kathy Sledge. 2022. aastal avaldas Debbie juhitud koosseis „Free“, oma esimese ühise salvestise peaaegu kahekümne aasta jooksul. 2023. aasta föderaalkohtu otsuse järgi kuulusid nime tavaõigusest tulenevad õigused ellujäänud õdedele ja ettevõttele Sister Sledge LLC ühiselt. Debbie tohtis 2019. aasta ettevõtte otsuse alusel kasutada nime Sledgendary kontsertide reklaamimisel.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 26.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada