Sepa tee muusikasse algas Treimani rahvamaja ja poistekoori kaudu. Häädemeeste muusikakoolis õppis ta klarnetit, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias pop-jazz-laulu ning 2010. aastal kaitses Norras Telemarki ülikoolis traditsiooniliste kunstide magistrikraadi. Nii põimusid temas laulja, pärimusmuusiku ja improviseerija rollid, mida ta pole hiljem tavapärase pillivalikuga piiranud.

Enne sooloartistiks kujunemist kogus Sepp kogemust eri kõlamaailmades. Bombillazes mängis ta mandoliini ja klarnetit, Ro:toros lõi rütme kausitrummidega; seotud on ta olnud ka Svjata Vatraga. Fantaasiapillid sündisid soovist ujuda vastuvoolu; oma kõla otsimisest kujunes tema töö oluline osa. Esialgu kasutas ta neid peamiselt teiste muusikute saateks; hiljem hakkas neist kasvama iseseisev soolokeel.

Sepa pillid sünnivad sageli kodutalu vanakraamist. Vana võrguhark muutus naelapilliks, veega täidetud pesukausid vesitrummideks ning kanalisatsioonitorud ja jalgrattakodarad said oma koha helipildis. Aafrika kalebassid ja kalimba innustasid teda, kuid tema pillid pöörasid need eeskujud „pea peale“ ja kõlasid tema sõnul Eesti moodi. Ta on oma tööpõhimõtte kokku võtnud sõnadega: „Üks muusika definitsioon on, et see algab sealtmaalt, kust sa seda muusikaks pead.“ Samal ajal on ta rõhutanud, et ebatavaline ese ei tohi jääda pelgaks vaatemänguks – pill peab kandma lugu ja sisu.

2013. aasta soolodebüüdil „Mis asi see on?“ kohtusid kitarr, laul ja enda ehitatud instrumendid. Plaat kinnitas suuna, milles isetegemine tähendas korraga autorilaulu, pilliehituslikku leidlikkust ja oma käega loodud kõlapilti. 2017. aastal järgnenud „Rohtumised“ tõi selle kõrvale mõtlikuma autorilaulja.

Üks albumi „Rohtumised“ laul sündis Viljandi pärimusmuusika festivali järel, kui lahkuvad muusikud olid öö otsa üksteisele laule laulnud. „Mu rõõm on lõputu“ sai 2023. aasta noorte laulupeol ühendkooride esituses peo lõpunumbriks. Sepp ise laulis dirigendipuldis ning kirjeldas seda tunnet isetu ja võimsana. Silver Sepp ja noorte laulupeo ühendkoor pälvisid selle looga hiljem Etnokulbi aasta loo tiitli.

2026. aastal ilmus tal koos Kristiina Ehiniga esimene duoplaat „Laena mulle tiivad“. Kolmeteistkümne looga album võttis kokku nende viieteistkümne aasta pikkuse koostöö ja salvestati koos viieteistkümne Eesti muusikuga. Nii ulatub Sepa töö kodutalu kuurist suure koorilaulu ja ansamblikoostööni, kuid keskne mõte püsib: muusika võib alata esemest, mida keegi teine pilliks ei pea.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga39 allikatKontrollitud 20.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada