Michael Barratt sündis 1948. aastal Cardiffis 13-lapselise pere noorimana; kaks neist lastest surid. Temast palju vanemate õdede-vendade kaudu jõudsid temani eri põlvkondade heliplaadid, alates üleskeeratavast grammofonist kuni Dansette'i plaadimängijani, ning juba teismelisena laulis ta klubides. 1969. aastal sai temast ansambli Shakin' Stevens and the Sunsets solist. Samal aastal astus värskelt kutseliseks saanud ansambel Londonis Rolling Stonesi soojendajana üles, salvestas korduvalt ja tuuritas Euroopas, ent edetabelitesse ei jõudnud. Raha oli napilt: pärast kontserte ostsid nad friikartuleid ning magasid kaubikus oma varustuse vahel.

Otsustav pööre tuli 1977. aastal, kui produtsent Jack Good valis Stevensi West Endi muusikalis „Elvis!“ kehastama Elvis Presleyt tema karjääri keskperioodil. Etendusi anti 1977. aasta novembrist 1979. aasta aprillini; töö tõi talle esimese korrapärase palga ja võimaluse esineda täissaalidele. Ühtlasi nägi Epic Records temas artisti, kes suudab tuua vana rock 'n' roll'i kogupere meelelahutusse, mitte lihtsalt taaselustada suitsuste klubide ringi.

Ka siis saabus läbimurre sammhaaval. „Hot Dog“ oli 1980. aastal tema esimene Suurbritannias hitiks saanud lugu. Ameerikas reklaamireisil olles kuulis ta ansambli Blasters lugu „Marie, Marie“, palus selle kassetile lindistada ja tõi kasseti koju, et lugu ise salvestada. Stevens nimetas seda hiljem oma pöördepunktiks; loost sai tema esimene Suurbritannias 20 parema hulka jõudnud singel ning „This Ole House“ viis ta 1981. aastal esikohale. Televisioon sidus ta publikuga lõplikult. Ta esines väsimatult laste- ja laupäevahommikustes saadetes ning märkis hiljem, et neid vaatasid ka vanemad ning need lapsed kasvasid koos temaga suureks.

Ulatus oli erakordne: 31 hitti püsis 1980. aastatel Suurbritannia edetabelites kokku 254 nädalat. Official Chartsi andmetel on tal 33 Suurbritannias 40 parema hulka jõudnud singlit ja neli esikohasinglit. Rõõmsameelne kuvand oli teadlik valik, kuid see polnud kitsapiiriline; Stevens on ammu kirjeldanud rock 'n' roll'i katusmõistena, mille alla mahuvad ka bluus, kantri ja rütmibluus.

Üks kestev menulugu nõudis ka kannatlikkust. „Merry Christmas Everyone“ oli valmis 1984. aastal, kuid Stevens lükkas selle avaldamise edasi, et mitte Band Aidiga võistelda. Kui lugu aasta hiljem ilmus, jõudis see esikohale. Aastakümneid hiljem vahetas ta suunda, juurtest loobumata: 2016. aasta albumil „Echoes of Our Times“ vormis ta tumedamaks juurtemuusikaks uurimistöö, mille oli teinud oma suguvõsa kaevurite, sõdurite ja päästearmeelaste kohta. 2023. aasta album „Re-Set“ jätkas seda isiklikku liini, ent avardas käsitlust keskkonnakahju, ebavõrdsuse ja inimeste omavahelise kohtlemise teemadega.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 22.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada