Kuidas alustati

1981. aastal jäid kantrilaulja Don Kingi tuuribändi neli muusikut tööta, kui King tuuritamise lõpetas. Mark Miller oli olnud nende tuuritehnik: ta pani üles tehnikat, juhtis kaubikut ja kirjutas laule Kingi kirjastusettevõttele, kuni teised veensid teda solistiks hakkama. Nad jäid Sawyer Brownina kokku ja õppisid Nashville'i klubides vastu pidama, mängides mõnikord viis setti õhtus ja kuus õhtut nädalas.

Tuntuks saamine

Kaks aastat hiljem proovisid nad õnne Star Searchi avahooajal. Bänd võitis 100 000-dollarise peaauhinna, kuid Miller rõhutab, et sellega ei kaasnenud automaatselt lepingut: plaadifirmade Capitol ja Curb koostöö tuli pärast võitu alles kokku panna. Capitol nägi neis tugeva visuaalse küljega esinejat ja rahastas esimesi muusikavideoid heldelt. Kontserdid tegi unustamatuks aga Milleri väsimatu tantsimine. Lugu „Step That Step“ jõudis 1985. aastal esikohale ning CMA andis neile auhinna Horizon Award.

Muusika ja tuntumad lood

Alguses toetusid Sawyer Browni kantripopp ja kantrirokk hoogsatele mängulistele lugudele ning toretsevale lavakujule. Sügavama pöörde tõi isiklik lugu „The Walk“, mille Miller kirjutas oma vanaisast. See ilmus äriliselt nõrgaks jäänud albumil Buick, kuid mänedžerid nõudsid loo avaldamist. Miller ütles hiljem, et see muutis inimeste ettekujutust bändist ning näitas, et nad oskavad nii lugusid jutustada kui ka lõbutseda.

Sellest tasakaalust sai nende käekiri. Milleri sõnul on bändi üks eripära see, et armastuslaule on neil vähe: neil on hoopis lood elust. Ballaadid tavalistest elu pöördepunktidest kõlasid kõrvuti tempokate lugudega, mis tõmbasid publiku kaasa, ning 1990. aastate alguse hoog tõi neile veel kaks esikohta: „Some Girls Do“ ja „Thank God for You“.

Edu ja tunnustus

Ametlikus ajaloos on kirjas 51 edetabelisinglit, kolm esikohalugu ja üle 6 000 kontserdi. Need arvud räägivad pigem töökast esinemisbändist kui stuudios sündinud legendist. Algusaastatel võis tuuritamine ulatuda 275–300 õhtuni aastas. ACM-i aasta vokaalansambli auhinna võitsid nad 1997. aastal – ajal, mil nende esimene edetabelitipp oli juba möödas.

Mis sai edasi

Pärast sajandivahetust jäi Sawyer Browni hitte kantriraadios vähemaks, kuid bänd jätkas tuuritamist, ehkki kitarristid ja plaadifirmad vahetusid. Aastakümneid hiljem lavastas Milleri tütar Madison dokumentaalfilmi „Get Me to the Stage on Time“, mille tegevprodutsent oli Blake Shelton. Shelton produtseeris ka albumi „Desperado Troubadours“, mis oli bändi esimene uus album kolmeteistkümne aasta jooksul – stuudiosse naasid muusikud, kes polnud tegelikult kunagi tuuritamisest loobunud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada