Sammy Davis Jr.
Sammy Davis Jr. võis põimida ööklubikavasse laulu, stepptantsu, komöödiat ja terve rea kuulsate häälte jäljendusi. Selle mitmekülgsuse taga oli esineja, kes oli üles kasvanud ringreisidel ja seisnud kogu karjääri vältel silmitsi rassiliste tõketega.
Viimati eetris · The Candy Man
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1The Candy Man2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Ta õppis iseseisvalt mängima mitut pilli, sealhulgas trumme, vibrafoni ja trompetit.
- Tema 1965. aastal ilmunud autobiograafia „Yes I Can“ valmis koostöös Burt ja Jane Boyariga.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Tema isa Sammy Davis Sr. ja tantsija Will Mastin võtsid ta oma rändtruppi juba väikese lapsena. Alguses oli tema põhiala tants; Will Mastin Trio liikmena lisas ta järk-järgult oma kavasse laulu, pillimängu ja häälejäljendusi. Ta suutis jäljendada nii valgete filmitähtede kui ka lauljate hääli, kuigi isa ja Mastin pelgasid, et need etteasted võivad kutsuda esile vaenuliku vastureaktsiooni.
Sõjaväeteenistuses sai talle osaks rassistlik väärkohtlemine, mille eest pere oli püüdnud teda kaitsta. Sõdurite meelt lahutama määratuna esines ta vahel ka meestele, kes olid teda halvasti kohelnud. Davis ütles hiljem: „Minu anne oli relv, jõud ja viis võidelda.“
Tuntuks saamine
1951. aastal Hollywoodis ööklubis Ciro’s antud etteaste tõi triole läbimurde ning Davist hakati nägema selle peamise tähena. Tema üha mitmekesisem kava ühendas tantsija täpse ajastuse laulu ja komöödiaga.
1954. aastal kaotas ta autoõnnetuses vasaku silma, ent tema karjäär jätkus. Hiljem võttis ta vastu judaismi. Tema debüütalbum „Starring Sammy Davis Jr.“ ilmus 1955. aastal ning 1956. aastal mängis ta peaosa Broadway muusikalis „Mr. Wonderful“. Ööklubiesinejast oli kujunemas ka plaadistav laulja ja peaosatäitja.
Muusika ja tuntumad lood
1960. aastal tõid filmi „Ocean’s 11“ võtted ta kokku Frank Sinatra ja Dean Martiniga. Võtete ajal esines Rat Pack õhtuti ka Las Vegase Sandsis. Selle kuulsuste ringi kõrval oli Davis seotud ka kodanikuõiguste liikumisega: ta kogus selle heaks raha ja marssis koos Martin Luther King Jr.-iga. Richard Nixoni toetamine 1972. aastal tõukas hiljem temast eemale paljud tema mustanahalised toetajad.
Tema tööellu kuulus ka televisioon: 1966. aastal juhtis ta saadet „The Sammy Davis, Jr. Show“ ja hiljem jutusaadet „Sammy & Company“. 1972. aastal tõusis „The Candy Man“ edetabelis Billboard Hot 100 esikohale.
„Mr. Bojangles“ puudutas teda isiklikumalt. Davis kõhkles esialgu vananevast meelelahutajast kõneleva laulu esitamise ees, sest ta oli tundnud vodevilliartiste, kelle saatus oli olnud samasugune. Sellest sai tema esinemiste lõpulugu, mis kõlas ka tema viimasel esinemisel 1989. aasta septembris Lake Tahoe Harrah’sis.
Mis sai edasi
Karjääri lõpuossa jäi ka aastatel 1988–89 toimunud maailmaturnee koos Sinatra ja Liza Minnelliga. Davis suri 1990. aastal, olles tegutsenud meelelahutuses enam kui kuus aastakümmet. Recording Academy tunnustas teda 2001. aastal pärast surma Grammy elutööauhinnaga. Tema pärandit haldab tema poeg Manny Davis.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 31.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
