Kuidas alustati

Davis kasvas üles pere estraaditrupis. Ta oli veel väike laps, kui hakkas esinema koos oma isa Sammy Davis seeniori ja Will Mastiniga. Mastinit kutsus ta onuks. Kui trupp oli kahanenud Will Mastin Trioks, tunti neid stepptantsu järgi. 1951. aastal äratas trio Hollywoodis Ciro’si laval laiemat tähelepanu. Kui nad 1951. aasta augustis esimest korda Ed Sullivani saates üles astusid, tantsisid kõik kolm koos. Nende järgmise esinemise ajal kadus telepilt. Oma elulooraamatus meenutas Davis katkestust nii: „Aga mulle tundus, et see tuli meile kasuks.“ Sullivan kutsus nad tagasi.

Tuntuks saamine

1954. aastal kaotas Davis autoõnnetuses vasaku silma. 1955. aastal ilmus tema esimene album ja sama aasta aprillis naasis ta trioga Sullivani saatesse. Aasta hiljem mängis ta peaosa Broadway muusikalis „Mr. Wonderful“. Järgmisel kümnendil esines ta Las Vegases koos Frank Sinatra ja Dean Martiniga. Kui Rat Pack tegi filmi „Ocean’s 11“, esinesid nad õhtuti hotellis Sands. 1961. aastal võttis Davis ametlikult omaks juudi usu. 1964. aastal naasis ta Broadwayle, kus kehastas lavastuses „Golden Boy“ poksijat. 1966. aastaks oli tal üleriigilises televisioonis oma tunnipikkune estraadisaade. Muusikatöö kõrval kogus Davis kodanikuõiguste toetuseks korraldatud heategevusüritustel raha ning marssis koos Martin Luther King juunioriga.

Muusika ja tuntumad lood

Lauljana oli Davis õppinud jäljendama esinejaid, keda ta imetles. Nende seas oli Sinatra, kes innustas teda oma stiili leidma. Kui Davis 1963. aastal Sullivani saatesse naasis, mängis ta pärast laulmist trumme, vibrafoni ja klaverit ning tantsis siis taas. Ta salvestas filmist „Willy Wonka & the Chocolate Factory“ pärit laulu „The Candy Man“ ja tema versioon tõusis 1972. aastal edetabelis Billboard Hot 100 esikohale. 1982. aastal meenutas ta Vegas PBS-ile antud intervjuus, et salvestas loo ärilistel kaalutlustel, kuigi laul talle ei meeldinud.

Mis sai edasi

1988. ja 1989. aastal käis Davis taas Sinatraga turneel, seekord koos Liza Minnelliga. „Mr. Bojangles“ oli pikka aega tema esinemiste lõpulugu ja jäi viimaseks lauluks, mida ta laval laulis. Davis suri 1990. aastal. Recording Academy andis talle 2001. aastal postuumselt elutöö Grammy. 2025. aastal ilmus tema sajandaks sünniaastapäevaks uuesti mälestusteraamat „Yes I Can“, millele kirjutas uue eessõna Questlove.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga19 allikatKontrollitud 10.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada