Kuidas alustati

Laulja ja näitleja Mario Da Vinci poeg Salvatore Michael Sorrentino kujunes artistiks Napoli muusikateatri traditsioonis. Juba lapsena esines ta koos isaga piletiga publiku ees; kaheksakümnendatel jõudis ta ka filmidesse, kuid tema töö keskmesse tõusis muusika. Üheksakümnendatel sõlmis ta lepingu Dischi Ricordiga ja võitis Canale 5 Festival Italiano looga „Vera“ ning Roberto De Simone andis talle peaosa lavastuses „Opera Buffa del Giovedì Santo“.

Tuntuks saamine

2002.–2006. aastal mängis ta peaosa Claudio Mattone ja Enrico Vaime muusikalis „C’era una volta… Scugnizzi“, mis pälvis 2003. aastal ETI auhinna. Näitlemise, Napoli traditsiooni ja laulu ühendamine on jäänud tema kõige selgemaks käekirjaks. 2009. aastal jõudis ta esimest korda üleriigilisel võistlusel esikolmikusse: „Non riesco a farti innamorare“ sai Sanremo festivalil kolmanda koha. Esmalt langes ta võistluselt välja, kuid pääses hiljem tagasi.

Muusika ja tuntumad lood

Da Vinci pole lauljat ja teatriinimest kunagi rangelt lahutanud. Kahe tuhande kümnendate albumitel avardas ta oma helipaletti, tehes muu hulgas koostööd Ornella Vanoni, Clementino ja Renato Zeroga; laval jätkas ta muusikalidega „Stelle a metà“, „Italiano di Napoli“ ja „La fabbrica dei sogni“. Ta nimetab end muusikatööliseks ja -käsitööliseks. Ta rõhutab ka Napoli päritolu kui lisaväärtust ega lepi sellega, et sõnast neomeloodiline saaks teda piirav silt.

Edu ja tunnustus

2024. aastal saabus kõige ootamatum pööre. Kolm ja pool aastat oli ta keskendunud peamiselt muusikalidele; siis produtseeris ta omal käel loo „Rossetto e caffè“ ja naasis plaadimuusika juurde. Lugu kogus ühismeedias hoogu, tõusis voogedastusplatvormidel menukaks ja tõi talle uue publiku. 2025. aasta septembris andis ta Napoli Plebiscito väljakul suure kontserdi, kus temaga astusid üles eri põlvkondade artistid. Just siis kasvas pikk kohalik ja teatriga seotud karjäär üleriigiliseks popeduks, ilma et ta oleks oma juurtest loobunud.

Mis sai edasi

2026. aasta veebruaris võitis ta Sanremo looga „Per sempre sì“ — seitseteist aastat pärast kolmandat kohta. Võidule järgnes samanimeline album ja uus kontserdihooaeg, millega tähistati ka viiekümne aasta möödumist tema esimesest lavaesinemisest. Viinis toimunud Eurovisioonil esindas ta Itaaliat sama looga ja lõpetas finaali viiendal kohal.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 31.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada