Kuidas alustati

Rusty ja Doug kasvasid üles Tiel Ridge’is, Cameron Parishi väikeses kogukonnas, kus pere kodune keel oli cajun’i prantsuse keel ja nende paatmaja täitis muusika. Ema mängis viiulit ja kitarri, isa akordioni ning vanem vend Nelson „Pee Wee“ Kershaw asutas 1948. aastal ansambli Continental Playboys. Doug mängis viiulit; temast kaks aastat noorem Rusty õppis bändilaval teisi jälgides kitarri mängima. Pärast omaette duoks lahkulöömist hakkasid nad 1953. aastal Louisiana edelaosas raadios ja televisioonis esinema. Kohalikku edu saanud loos „No, No, It's Not So“ andis vendade vokaalharmoonia uuele duole esimese kindla identiteedi.

Tuntuks saamine

1955. aastal murdis „So Lovely, Baby“ nad piirkondlikest saadetest välja: sellest sai üleriigiline kantrihitt ja duo sai koha Louisiana Hayride’is. Seejärel veetsid nad peaaegu kaks aastat WWVA Jamboree ridades ning liitusid 1957. aasta lõpus Grand Ole Opryga. 1958. aastaks proovisid nad American Bandstandis ka jõulisema kõlaga materjali. Tee cajun’i muusikast kantrisse ei olnud sirgjooneline: kaks noort muusikut katsetasid, kui kaugele nende kodukandi kõla võiks jõuda.

Muusika ja tuntumad lood

Nende kõla kandis kontrast Dougi terava viiuli ja vendade tiheda, hoogsa kooslaulu vahel. Doug ütles, et nad olid vennad ja suutsid tunnetada kõike, mida soovisid. See vaist aitas neil põimida perekonnamälestused, cajun’i viisid, kantrilaulukirjutuse ja rockabilly-rütmi, ilma et nad oleksid neid stiile eri leeridesse jaganud. 1958. aastal läksid nad koos sõjaväeteenistusse ning duo tegevus jäi pausile kuni 1960. aasta oktoobri stuudiosessioonini Hickorys.

1960. aasta oktoobrikuine sessioon andis salvestised, millest said nende 1961. aasta tunnushitid. Dougi autobiograafiline lugu „Louisiana Man“ põhines nende isa elul: isa püüdis soos ondatraid ja müüs nende nahku. Lugu jõudis 1961. aastal Billboardi Hot C&W Sidesi edetabelis 10. kohale. Nende energiline uusversioon loost „Diggy Liggy Lo“ jõudis samas edetabelis hiljem 1961. aastal 14. kohale. Need laulud viisid cajun’i elukogemuse ingliskeelse kuulajani, kuid säilitasid viiuli, aktsendid ja pere eluolu.

Edu ja tunnustus

Rusty ja Doug jõudsid aastatel 1955–1961 viie Hickory singliga kantriedetabelisse ning siirdusid 1963. aastal RCA plaadifirmasse. Ilmus veel plaate, kuid partnerlus lõppes 1964. aastal. Doug kirjeldas hiljem Rustyst lahkumist teise karjääri algusena – see karjäär viis cajun’i kõla rokilavadele ja üleriigilisse televisiooni. Sooloartistina sai ta esimest korda suuremat tähelepanu 1969. aastal The Johnny Cash Show avaosas, kus esinesid ka Bob Dylan ja Joni Mitchell.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 05.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada