Roy Kelton Orbison kasvas üles Lääne-Texases, kus muusika jõudis tema ellu ammu enne kuulsust: peres musitseeriti ja raadio mängis. Teismelisena asutas ta ansambli Wink Westerners. 1956. aastal viis nüüd Teen Kingsiks nimetatud ansambel loo „Ooby Dooby“ Sun Recordsi plaadifirmasse, kuid üks tagasihoidliku eduga laul ei teinud temast järgmist Elvist. Kui ansambel laiali läks, ei lahkunud Orbison muusikast, vaid lihvis oskust, mis talle edaspidi elatist andis: laulude kirjutamist.

Ansambel The Everly Brothers salvestas 1958. aastal loo „Claudette“, mis sai nime Orbisoni esimese abikaasa järgi. Aasta hiljem liitus ta Fred Fosteri plaadifirmaga Monument Records, kus keelpillid, taustahääled ja avarad seaded viisid ta rockabilly'st kaugemale. Loost „Only the Lonely“ sai tema 1960. aasta läbimurre ja sellele järgnesid laulud, mis liikusid kannatlikult vokaalse haripunkti poole. Rock & Roll Hall of Fame nimetas hiljem tulemust ühtaegu haavatavaks ja jõuliseks, suurejooneliseks ja intiimseks.

See vastandlikkus kujundas ka tema avalikku kuvandit. Orbison oli uje, kandis musta ja liikus laval vaevu, kuid tema kolme oktavi ulatusega hääl võis täita ruumi igatsusega. 1963. aastaks oli temast saanud rahvusvaheline peaesineja ning koos Bill Deesiga kirjutas ta oma 1964. aasta üleilmse hiti „Oh Pretty Woman“. Kui ta 1965. aastal MGM-i siirdus, algas pikk äriline mõõn, kuid kadumise asemel jätkas ta salvestamist ja tuuritamist.

Ärilise mõõna aega jäid ka laastavad kaotused. Claudette hukkus 1966. aastal mootorrattaõnnetuses; nende kolmest pojast kaks hukkusid 1968. aastal majapõlengus. Orbison abiellus uuesti 1969. aastal ja jätkas 1970. aastatel esinemist; kümnendi lõpus tehti talle avatud südame operatsioon. Samal ajal jõudsid tema laulud uue publikuni Linda Ronstadti, Don McLeani ja Van Haleni esituses.

Tagasitulek kogus 1980. aastatel hoogu: Grammy võitnud duett Emmylou Harrisega, „In Dreams“ David Lynchi filmis Blue Velvet, Rock & Roll Hall of Fame'i liikmete hulka arvamine ja tähtedest tulvil telekontsert „A Black and White Night“. Väljamüüki kinnitav silt leevendas lõpuks ebakindlust, mida kuulsus polnud suutnud kustutada. Viimases intervjuus meenutas ta, et alles siis sai talle selgeks, et publik oli olnud tema poolel algusest peale.

1988. aastal ühines Orbison George Harrisoni, Bob Dylani, Tom Petty ja Jeff Lynne'iga ansamblis Traveling Wilburys ning lõpetas samal ajal albumi „Mystery Girl“, mis oli tema esimene uue materjaliga album kümne aasta jooksul. Viimase kontserdi andis ta 4. detsembril 1988; kaks päeva hiljem suri ta infarkti. Kui „Mystery Girl“ 1989. aastal ilmus, viis „You Got It“ tema hääle tagasi USA edetabeli 10 parema sekka.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga34 allikatKontrollitud 27.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada