Kuidas alustati

1939. aastal Arkansase osariigis Ozarkis sündinud ja Californias Pixleys kasvanud Buchanan õppis esmalt mängima lap steel-kitarri; gospel, kantri ning rütmibluus jõudsid tema kõrvu juba varakult. Teismelisena lahkus ta kodust Los Angelesse. Koostöö Dale Hawkinsiga viis ta esimest korda plaadile ning hilisem aeg Ronnie Hawkinsi ansamblis Hawks tõi ta noore Robbie Robertsoni kõrvale. 1960. aastate keskpaigaks oli ta tuuritamisest tüdinud ja asunud elama Washingtoni (D.C.) lähistele, kus ansamblist Snakestretchers sai tema klubilabor.

Tuntuks saamine

Kuuldus Buchanani mängust levis klubidest palju kaugemale juba enne, kui enamik plaadiostjaid tema nime teadis. 1970. aastal filmitud ja 1971. aastal eetrisse jõudnud teleportree viis Polydori lepinguni. Tema endanimeline debüütplaat ja „Second Album“ ilmusid vastavalt 1972. ja 1973. aastal. Teine neist seob loo „Treat Her Right“ üheselt Buchananiga: laulab Chuck Tilley, kuid Buchanani soolo ja ansambli järsud dünaamikamuutused teevad esituse eksimatult tema omaks.

Muusika ja tuntumad lood

Tema kõla sõltus vähem abivahenditest kui puudutusest. Buchanan võlus sageli täiesti tavalisest Telecasterist välja näputehnikaga tekitatud ülemhelisid, steel-kitarri laadseid venitusi, järske helitugevuse paisutusi ja karjeid, liikudes bluusi, kantri, džässi ja roki vahel nende servi silumata. Mõtteid otsis ta ka mujalt kui kitarrist, eriti puhkpillidelt, lauljatelt ja trummaritelt. Ajakirjas Guitar Player talletatud nõuandes kirjeldas ta oma dramaatilist võtet nii: kuulaja tähelepanu köitmiseks alustab ta millegi lihtsaga ja hakkab seda seejärel edasi arendama. Oluline oli pinge ja lahendus, mitte lakkamatu kiirusega uhkeldamine.

Edu ja tunnustus

Polydor ja Atlantic tõid talle üleriigilised turneed ning kaks kuldplaati, kuid produktsiooniotsused valmistasid talle üha enam pettumust. 1981. aastal lõpetas ta salvestamise ja lubas naasta alles siis, kui saab teha muusikat enda tingimustel. Alligator Records andis talle 1985. aastal selle vabaduse. „When a Guitar Plays the Blues“ sai tema suurimaks edetabelieduks ja teenis Grammy nominatsiooni; „Dancing on the Edge“ ja „Hot Wires“ hoidsid tagasitulekut käigus.

Mis sai edasi

Tagasitulek lõppes järsult. 14. augustil 1988 suri Buchanan pärast vahistamist Fairfaxi maakonna arestikambris; politsei registreeris surma enesetapuna. Tema mõju elas edasi teiste seas Jeff Becki, Danny Gattoni ja Robbie Robertsoni mängus ning postuumselt ilmunud kontsertsalvestistes ja kogumikes. Nädal enne surma oli ta mänginud Connecticutis ning samal ajal kavandati juba täielikult instrumentaalset albumit.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 24.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada