Kuidas alustati

Trummar Henry Garner ja trompetist-laulja Kenny Copeland panid ansambli tuumiku kokku pärast põhikoolist lahkumist. Neile lisandusid Freddie Dunn ja Michael Moore ning koos sai neist Total Concept Unlimited, mis kasvas hiljem kaheksaliikmeliseks. Prooviesinemine Edwin Starrile tõi neile töö tema saateansamblina ja Starr viis nad produtsent Norman Whitfieldi ringkonda. Whitfield võttis ansambli stuudiosalvestustele ja saatis nad lavale koos Yvonne Fairi ning ansamblitega the Temptations ja the Undisputed Truth. Nii said noored muusikud enne oma plaatide ilmumist nõudliku väljaõppe.

Ansambli the Undisputed Truth tuur peatus Miamis ja seal märkas laulja Joe Harris Gwen Dickeyt, kes laulis ansambli the Jewels ees; Harris soovitas teda Whitfieldile. Dickey lendas Los Angelesse, liitus ansambliga ja sai lavanime Rose Norwalt. Ansambel oli vahepeal kandnud lühikest aega Magic Wandi nime; nüüd oli tal Whitfieldi soovitud jõuline hääl ja silmapaistev esilaulja. Lõplik nimi Rose Royce sidus uue solisti autoluksust väljendava kuvandiga.

Tuntuks saamine

Murrang saabus, kui režissöör Michael Schultz palus Whitfieldil kirjutada muusika komöödiafilmile „Car Wash“. Ansambli debüüdiks ette valmistatud palad said filmi valmimise käigus selle heliribaks. Whitfield visandas nimiloo pärast proovi isegi rasvasele kanakarbile ja tegi seejärel ansambliga proove oma Beverly Hillsi kodus. Garneri sõnul harjutas Whitfield neid seni, kuni iga noot oli täiuslik. 1976. aastal ilmunud heliriba tõi Rose Royce’ile üleriigilise läbimurde; nimisingel tõusis USA popedetabeli tippu ja album võitis filmimuusika eest Grammy.

Muusika ja tuntumad lood

Heliribal on kuulda ansambli viljakat vastuolu: täpne, masinlik rütmisektsioon vedas diskot ja funki, Dickey kergelt kähe ja haavatav esitus aga pani ballaadi mõjuma vahetu, mitte viimistletuna. Järgmised albumid „In Full Bloom“ ja „Strikes Again“ tõestasid, et selline mitmekülgsus kuulus ansamblile ega olnud üksnes eduka filmi teene. Tantsulugusid ja aeglasi palu ühendasid samad vaskpillid, bass ja Whitfieldi hoolikas ülesehitus, mis andsid Rose Royce’ile laiema identiteedi, kui nende läbimurdeloo mänguline pealkiri lubas aimata.

Edu ja tunnustus

Suurbritannia publik võttis ansambli mitmekülgsuse eriti püsivalt omaks. Rose Royce jõudis üheksa singliga Suurbritannia Top 40-sse ja kolmega Top 10-sse. „Wishing on a Star“ jõudis kolmandale, „Love Don’t Live Here Anymore“ teisele ning teravama disko-funki kõlaga „Is It Love You’re After“ 1979. aastal 13. kohale. Nende 1980. aasta hitikogumik püsis seejärel kaks nädalat edetabeli esikohal.

Mis sai edasi

„Rainbow Connection IV“ jäi viimaseks albumiks, millel Dickey laulis; 1980. aasta aprillis ta lahkus. Rose Royce läks lühikeseks ajaks laiali, seejärel koondusid ülejäänud muusikud uuesti ning naispealauljaks sai Ricci Benson; „R.R. Express“ jõudis 1981. aastal Suurbritannia edetabelisse. Sealtpeale läks lugu kahte harusse: Dickey esines eraldi ja ansambel jätkas muutuvates koosseisudes Rose Royce’i nime all. Ansambel on laval siiani: Rose Royce’i 2026. aasta esinemiskavas on ülesastumised Dallases, Mabletonis ja Westburys.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 05.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada