Rolling Stones
Kuue aastakümne järel tegi Rolling Stones ikka veel uut muusikat, mitte ei meenutanud üksnes minevikku. Nende 2023. aasta albumil „Hackney Diamonds“ kõlab kahel lool Charlie Wattsi mäng, mis jõudis kuulajateni pärast tema surma, ning album võitis 2025. aastal parima rokialbumi Grammy.
Viimati eetris · Like A Rolling Stone
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Harlem Shuffle4 korda eetrisviimati
- 2Like A Rolling Stone2 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- George Harrison soovitas Decca esindajal Dick Rowe’l Stonesi esinemist vaatama minna; see aitas Beatlesist loobunud plaadifirmal bändiga lepingu sõlmida.
- Bill Wymani professionaalse välimusega võimendi tegi temast noore bändi jaoks ahvatleva kandidaadi ajal, mil bändi rütmisektsioon alles paika loksus.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Mick Jagger ja Keith Richards tundsid teineteist juba poisipõlves, kuid juhuslik kohtumine Dartfordi raudteejaamas viis nad taas kokku: Richards märkas Jaggeri kaenlas bluusi- ja R&B-plaate. Londonis sattusid nad Alexis Korneri bluusiringkonda ning ühinesid Brian Jonesiga, andeka slaidkitarristi ja multiinstrumentalistiga, kes juhtis ettevõtmist algul. Rolling Stonesi varaseim koosseis esines 12. juulil 1962 Marquee Clubis; Charlie Watts liitus 1963. aasta alguses ja kujunes muutuva koosseisu vaikseks keskmeks.
Tuntuks saamine
Mänedžer Andrew Loog Oldham kujundas neist karmima vastuse Beatlesile, ent sügavam muutus leidis aset bändis endas. Varane repertuaar toetus Chuck Berry, Muddy Watersi ja Chicago bluusile; kümnendi keskpaigaks olid Jagger ja Richards kujunenud peamisteks laulukirjutajateks. „(I Can't Get No) Satisfaction“ tegi nende autorikäekirjast 1965. aastal rahvusvahelise tunnusmärgi: Richardsi napp riff, Jaggeri rahutus ja Wattsi täpsus muutsid mässu tantsuliseks.
Muusika ja tuntumad lood
Nende kõla säilitas bluusiliku selgroo, kuid võttis juurde kantrit, souli, gospelit ja stuudiokatsetusi. Jones andis salvestistele värvi sitari, dulcimer’i, marimba, plokkflöödi ja Mellotroniga, lahkus seejärel 1969. aastal ning suri mõni nädal hiljem. Samal 1969. aastal kujunes Altamonti tasuta kontsert, mille peaesineja oli Rolling Stones, süngeks tähiseks — sellega lõppes ajastu utoopiline ideaal. Mick Taylori voolav soolokitarr iseloomustas aega, millesse jäid albumid „Let It Bleed“, „Sticky Fingers“ ja „Exile on Main St.“, Ronnie Woodi tulek 1975. aastal taastas aga kahe kitarri sundimatu dialoogi. Kõigi nende muutuste jooksul jäid paigale kaks asja: Jaggeri teatraalne fraseerimine ja tema laulukirjutajapartnerlus Richardsiga, millel püsisid nii bändi avalik kuvand kui ka looming.
Edu ja tunnustus
Staadioniaastakümned polnud katkematu võiduring. 1980. aastatel liikusid Jagger ja Richards eri suundades, ent leidsid taas ühise tee albumi „Steel Wheels“ ja 1989. aasta tuuri ajaks; Bill Wymani lahkumise järel jäi Watts teise kauaaegse tugisambana alles. Bänd õppis vaheldama uusi plaate hiiglaslike turneedega ning muutis järjepidevuse enda etteaste osaks, teesklemata, et koosseis oli püsinud muutumatuna.
Mis sai edasi
Wattsi surm 2021. aastal lõhkus selle tasakaalu, kuid bänd otsustas jätkata. Tema esitust kuuleb pärast surma avaldatud albumi „Hackney Diamonds“ kahel lool. Albumi lõpetab Muddy Watersi „Rolling Stone Blues“ — salvestis, mis seostub nii bändi nime kui ka Jaggeri ja Richardsi teismeea taaskohtumisega. Albumi esitlusel ütles Jagger, et nad poleks seda plaati välja andnud, kui see neile tõepoolest ei meeldinuks. Album võitis 2025. aastal parima rokialbumi Grammy. Seda hilise karjääri salvestusjärku jätkas bänd 2026. aasta juulis ilmunud stuudioalbumiga „Foreign Tongues“.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 05.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
