Kuidas alustati

Põhja-Londonis Highgate’is üles kasvanud Stewart lahkus viieteistkümneaastaselt koolist kahe sihiga: jalgpall ja muusika. Brentford kutsus ta katsetele, kuid lepingut ei pakkunud; lühikesest tööotsast Highgate’i kalmistul sündis hiljem kuulus lugu Stewartist kui hauakaevajast. Muusikatee leidis ta hoopis Londoni folgi-, bluusi- ja souliringkondades, liikudes Long John Baldry kaaslaste hulgast Jeff Beck Groupi. 1969. aastaks olid tema ja kitarrist Ronnie Wood liitunud värskelt nime saanud Facesiga, samal ajal hakkas Stewart tegema sooloplaate suuresti samade muusikutega.

Tuntuks saamine

Tema kolmas sooloalbum „Every Picture Tells a Story“ tabas salvestussessioonide vaba õhustiku: akustilised kitarrid, mandoliin, pool trummikomplekti ja soulilik karedus. „Maggie May“ oleks peaaegu kõrvale jäänud, sest üks majakaaslane arvas, et sel puudub meloodia. Clevelandi diskor pööras singli „Reason to Believe“ teisele poolele ning B-poolest sai hitt. Stewart oli näinud eakaaslaste edu ja mõelnud, millal jõuab kätte tema kord. Vastus saabus 1971. aastal, kuigi Faces muutus samal ajal suureks kontserdimagnetiks.

Muusika ja tuntumad lood

Stewarti kähe hääl on vaid pool tema käekirjast. Tema varased plaadid sidusid folgi ja kantribluusi souliliku fraseerimisega, mida ta imetles Sam Cooke’i ja Otis Reddingi juures; hiljem pani ta raskeroki, ballaadid, disko ja standardid kõlama ühe ja sama hääle eri peatükkidena. Pinge laululooja ja tõlgendaja vahel on saatnud kogu tema karjääri. Stewarti sõnul on laulusõnade kirjutamine talle vaevaline ja ta kirjutab lihtsalt südamest, kuid tema parimad jutustavad lood mõjuvad vestluslikult ja teravapilguliselt. Pärast Facesi tegevuse lõppu 1975. aastal avasid „Atlantic Crossing“ ja „Sailing“ tema loomingus sujuvama, Atlandi-ülese etapi; järgnesid disko, uus laine ja areenipopp.

Edu ja tunnustus

Stiilide vahetamine jagas vahel kriitikuid kahte leeri, kuid hoidis Stewarti ebatavaliselt kaua avalikkuse tähelepanu all. Stewart võeti sooloartistina Rock & Roll Hall of Fame’i 1994. aastal ning Facesi koosseisus uuesti 2012. aastal. Viieosaline Great American Songbooki projekt algas 2002. aastal; selle kolmas osa „Stardust“ tõi talle 2005. aastal ainsa võistluskategoorias võidetud Grammy. Pärast aastaid, mil ta esitas peamiselt teiste autorite loomingut, tõi „Time“ ta 2013. aastal tagasi originaallugude juurde.

Mis sai edasi

Veel ühe hilise pöörde tõid Jools Holland ja 2024. aasta album „Swing Fever“, mis koosnes tempokatest bigbändilugudest ja salvestati Hollandi Rhythm & Blues Orchestraga. Sellest sai Stewarti üheteistkümnes Suurbritannia edetabeli esikohale jõudnud sooloalbum. Stewart ütles Hollandile lihtsalt, et ta ei kavatse teha ühtki aeglast lugu. 2026. aasta augustis pandi Stewartile pärgarteri stent ja ta pidi tuuri „One Last Time“ allesjäänud kontserdid ära jätma; pressiesindaja sõnul läks tal hästi ja ta oli naasnud tavapäraste igapäevatoimetuste juurde.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga40 allikatKontrollitud 30.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada