Kuidas alustati

Palmer sündis 1949. aastal Batleys ja veetis suure osa lapsepõlvest Maltal, kuhu tema mereväeluureohvitserist isa oli lähetatud. Inglismaale naasnuna asutas ta viieteistkümneselt ansambli Mandrakes. Algul oli ta nii häbelik, et laulis vahel seljaga publiku poole. Ansamblist Alan Bown Set liikus ta ansamblisse Dada ja sealt edasi ansamblisse Vinegar Joe, kus ta oli Elkie Brooksi kõrval teine solist. Kolme albumiga saavutas Vinegar Joe hea kontserdimaine, kuid kommertsedu jäi napiks ja 1974. aastal läks ansambel laiali.

Tuntuks saamine

Island Recordsi asutaja Chris Blackwell oli Palmeri häälest vaimustunud ja sõlmis temaga lõpuks sooloartisti lepingu. Palmeri 1974. aasta debüütalbum „Sneakin' Sally Through the Alley“ sündis New Orleansis koos ansambliga Meters ning Allen Toussainti ja Lowell George'iga. Nendel salvestustel kujunes tema tööviis: teha koostööd muusikutega, keda ta imetles, omandada nende muusikaline keel ja minna siis edasi. Hiljem asus ta elama Nassaus Compass Pointi stuudio vastas ning tema muusikasse jõudsid Kariibi rütmid, funk, soul ja rokk. 1978. aastal sai „Every Kinda People“ tema esimeseks singliks, mis jõudis USAs edetabeli kahekümne parema sekka.

Muusika ja tuntumad lood

1980. aastaks oli Palmer albumiga „Clues“ liikunud uue laine ja süntesaatorite suunas; viis aastat hiljem laulis ta ansamblis Power Station, kus pilli mängisid Chici liige Tony Thompson ning Duran Durani liikmed John ja Andy Taylor. Seejärel naasis Palmer Nassausse, et lõpetada album „Riptide“. „Addicted to Love“ oli algul duett Chaka Khaniga, kuid Khani esindajad takistasid selle avaldamist ja naise vokaal eemaldati. Hiljem ütles Palmer, et meloodia tuli talle unes: „See äratas mu üles; olin viisi just unes näinud.“ Selle looga saavutas Palmer pärast rahutut otsingut massiedu, kuid uudishimu ta ei kaotanud.

Edu ja tunnustus

Terence Donovani lavastatud video tegi ülikonna ja modellide vastandusest pildi, millele oli raske vastu panna: Palmer laulis tõsise näoga, samal ajal kui viis range jumestusega modelli teesklesid bändi. Palmerit filmiti üksinda värvitausta ees ja kokku pandud pilti nägi ta alles valmis videos. Video võitis MTV parima meesartisti video auhinna ning lugu tõi Palmerile 1987. aastal parima rokkvokaali Grammy. Kaks aastat hiljem võitis ta teise Grammy looga „Simply Irresistible“.

Mis sai edasi

1990. aasta albumil „Don't Explain“ ühendas Palmer rokki, R&B-d ja džässi; hiljem ei ajanud ta enam videoklipi valemit taga, vaid liikus standardite, souli ja bluusi vahel. Tema viimane stuudioalbum „Drive“ ilmus 2003. aastal ja sellel pöördus ta karedas kõlas tagasi Delta bluusi ja varase rokenrolli juurde. Sama aasta septembris suri Palmer Pariisis 54-aastaselt südamerabandusse. 2026. aasta septembris sõlmis Palmeri pärandvara koostööleppe ettevõttega Primary Wave, mis hakkab koos pärandvara esindajatega tegelema Palmeri kirjastamis- ja salvestuskataloogidega ning saab osaluse tema nime, kuvandi ja kujutise kasutamise õigustes. Palmeri enda viimane sõna jäi aga tema viimasele plaadile, mis viis ringiga tagasi sinna, kust tema muusikahuvi algas: mitte läikivate modellide, vaid bluusi juurde.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 06.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada