Kuidas alustati

Ta sündis 23. augustil 1945 Torinos ning kasvas üles Borgo San Paolo ja Mirafiori linnaosas peres, mida elatas tema isa, Fiat tehase tööline. Giovanni Pavone õhutas tema vaimustust Judy Garlandi, Al Jolsoni, Gene Kelly ja teiste Ameerika suurte meelelahutajate vastu; samuti registreeris isa ta salaja konkursile Festa degli sconosciuti. Rita oli jätnud kooli pooleli pärast viiendat klassi ja töötanud särgivabrikus. Kaheksakümneaastaselt võttis ta oma teekonna kokku nii: „Olen enda üle uhke: pärast viiendat klassi läksin särgivabrikusse tööle, õppisin iseseisvalt ja püüdsin mõista, kuidas maailm toimib.“

Tuntuks saamine

1962. aastal Ariccias toimunud Festa degli sconosciuti võit avas talle kohe RCA uksed. Konkursi korraldanud Teddy Renost sai tema produtsent ja mänedžer, hiljem ka abikaasa. Tema esimene 45 pööret minutis plaat ning esinemised saadetes „Alta Pressione“ ja „Studio Uno“ tegid algajast mõne kuuga kogu riigi iidoli. 1963. aastal müüdi singlit „Cuore“ Itaalias üle miljoni eksemplari ja sellest sai tema tunnuslaul; samal ajal salvestas ta prantsuse ja saksa keeles. Ta oli siiski pidanud vaeva nägema: enne edu oli ta laulnud Torino esinemispaikades ja õppinud ametit laval, ehkki tal polnud korrapärast muusikaharidust.

Muusika ja tuntumad lood

Tema hele hääl, peaaegu kõneldud esitusviis ja rahutu teismelise kuvand mõjusid hästi nii lauludes kui ka televisioonis. 1964. aastal valis Lina Wertmüller ta Giannino osatäitjaks muusikalises telesarjas „Il giornalino di Gian Burrasca“; selle püsivaimaks märgiks sai „Viva la pappa col pomodoro“. Ameerika Ühendriikides esines ta viis korda saates „Ed Sullivan Show“ ja laulis Carnegie Hallis; kodumaal täiendas ta plaadikarjääri filmi-, varietee- ja teatritööga. Treccani andmetel on ta salvestanud seitsmes keeles ja avaldanud üle kahekümne albumi. See näitab eri turgudele rajatud karjääri, mis ei toetunud ainult kuuekümnendate aastate alguse edulainele.

Edu ja tunnustus

1979. aastal pälvis ta kuldplaadi kahekümne miljoni plaadi müügi eest aastatel 1962–1978. See arv näitab vaid osa tema mõjust: Pavone arenes mustvalge televisiooni tedretähnilisest tüdrukust esitajaks, produtsendiks ja autoriks. 1989. aastal kirjutas ta kontseptalbumi „Gemma e le altre“ laulutekstid, mis rääkisid naiste lugudest ja ka sellistest armastustest, mida raadio ja televisioon toona eelistasid eirata.

Mis sai edasi

Pärast neljakümne kaheksa aasta pikkust eemalolekut osales ta 2020. aastal taas Sanremo konkursil looga „Niente (Resilienza 74)“. 2025. aastal viis ta albumi „Gemma e le altre“ tegelased oma esimesse raamatusse ja tõi nii 1989. aasta projekti taas päevavalgele. 2026. aastal kirjutas ta sõnad Viareggio karnevali ametlikule laulule „Nel febbraio di un mattino“, mille viisistas tema poeg Giorgio Merk. Kaheksakümneaastane iseõppinud Torino tüdruk jätkas uute jutustamisvormide valimist.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 24.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada