Kuidas alustati

Riho Sibul tuli Purkust Järvakanti kaheksandasse klassi ja liitus seal koolibändiga Welled. 1976. aastal mängis ta juba Gunnar Grapsi Magnetic Bandis ning õppis muusikat Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Järgnesid Haak ja Propeller. Propelleri tegevus katkes pärast 1980. aasta jalgpalliskandaali Kadrioru staadionil, kuid Sibula kitarr kõlas peagi hoopis teistsuguses muusikas.

Tuntuks saamine

Kasekeses sai Sibul mängida muusikat, milles kohtusid progerokk ja džäss. Seda kõla kuuleb 1981. aastal ilmunud lühiplaadilt „Sõnum“. Samal aastal võitis Kaseke Tartu muusikapäevadel peaauhinna. Progeroki juurde jäi Sibul ka ansamblis In Spe, mille 1983. aasta loos „Antidolorosum“ vahelduvad tihedas helipildis kitarrid ja süntesaatorid.

Sibul mängis koos Raul Vaigla ja Aare Põdraga VSP Projektis, mille salvestiste seas on „Kuulaps“. Ultima Thules astus Sibul kitarrimängu kõrval ka lauljana mikrofoni ette. Loos „Liivimaa pastoraal“ laulab ta Villu Kanguri sõnu, saateks ansambli bluusilik pillimäng. Ajakirjas Kitarr küsiti Sibulalt, kas tema eriilmelisel muusikal võiks olla üks ühine lähtekoht. „Ma ju tahaks uskuda, et algimpulss on mingil moel üks ja jagamatu,“ vastas ta.

Muusika ja tuntumad lood

2004. aastal ilmunud sooloplaadil „Must“ mängis Sibul nii elektri-, akustilist kui ka baritonkitarri. Mitmesse palasse põimis ta rahvamuusika motiive. 2013. aastast mängis Sibul ansamblis Juhan, mis ammutas oma loominguks ainest Juhan Liivi luuletustest.

Sibul nimetas oma kitarrieeskujudeks Jimi Hendrixit ja Jeff Becki ning džässkitarrist Bill Friselli. Ka üksi laval jättis ta endale ruumi otsimiseks. 2020. aastal astus ta Tallinna Kunstihoones üles improvisatsioonilise soolokavaga.

Edu ja tunnustus

Sibula pillimäng pälvis Tartu muusikapäevadel tunnustuse kahel järjestikusel aastal. 1982. aastal valis ta parimaks muusikuks korralduskomitee, järgmisel aastal publik. 2001. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi ja 2010. aastal Eesti Muusikaauhindadel parima džässi- ja bluusiartisti auhinna.

Mis sai edasi

Sibul esines Ultima Thulega veel elu lõpul. Ta suri 20. novembril 2022. Järgmisel aastal ilmus tema viimaseks jäänud sooloalbum „Viimane“. Ultima Thule andis oma viimase kontserdi 2024. aastal Augustibluusil, kus kava „Kummardus“ oli pühendatud Sibulale ja teistele lahkunud bändiliikmetele. Samal aastal ilmus raamat „Kuulaps“, kuhu Vladislav Koržets ja Harri Rinne kogusid Sibula lähedaste ja muusikakaaslaste meenutused. 2026. aasta mais tutvustasid Ain Agan ja Aare Põder Vikerraadios Sibula pärandit hoidva MTÜ Kuukitarr tööd. Ühing andis vinüülplaadina välja albumi „Must“, mille Sibul oli pühendanud oma isa mälestusele.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 07.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada