Kuidas alustati

Töölisperest pärit Fogli kasvas Pontederas üles veendumusega, et kindel palgatöö on loomulik tee. Pärast põhikooli asus ta tööle lennukirehve taastavasse tehasesse. Muusika tõmbas teda aga juba lapsena: lauljaid ja pillimehi jälgis ta nii, nagu teised poisid vaatasid tähti. Ta juhtis ansamblit Slenders ja liitus 1966. aastal Poohiga, kus temast sai bassimängija ja üks äratuntavaid hääli ansambli üleriigilise läbilöögi algusaastail.

Tuntuks saamine

Fogli enda sõnul ei olnud tema lahkumine 1973. aastal Poohist suureline žest: ta ei arvanud, et ansambel oleks talle kitsaks jäänud. Suhe Patty Pravoga oli tekitanud ansambli ümber pidevaid pingeid; kui kaaslased leidsid uueks bassimängijaks Red Canziani, astus Fogli kokkulepitult kõrvale. Lahkuminek oli valus: ilma Roby Facchinetti ja Valerio Negrinita tundis ta, et on kaotanud muusikute pere, kes oli teda hoidnud. Soolokarjääri alustades pidi ta otsima oma häälele sobivad laulud ja meeskonna; esimene tõeline tunnustus tuli 1976. aastal looga „Mondo“.

Muusika ja tuntumad lood

Temast kujunes intiimsema meloodilise popi esitaja, kelle lavaline kohalolu kandis haprust ja kahetsust. 1978. aasta „Io ti porto via“ ja 1981. aasta „Malinconia“ valmistasid ette otsustava läbimurde. Ta ei olnud enam ainult Poohi algusaastatega seotud hääl: tal oli oma repertuaar ning vaoshoitud ja tundeline viis lauluga keskmesse astuda.

Edu ja tunnustus

1982. aasta Sanremo festivali eel ei olnud edu talle veel majanduslikku kindlust toonud: Fogli on rääkinud, et tal polnud enam raha ning produtsent Alfredo Cerruti andis talle viis miljonit liiri, et ta saaks kohale tulla smokingu, särkide ja kingadega. Võit looga „Storie di tutti i giorni“ tõi talle ennekõike tagasi töö, mitte kohe varanduse: sellele järgnes umbes 150 kontserti. Just see kinnistas tema nime Itaalia levimuusikas ja tegi üheksa aastat varem alanud teise elu lõplikuks.

Mis sai edasi

Karjäär jätkus plaatide ja lavade vahel; 2005. aastal ilmus temalt uute lugudega album „Sono giorni migliori“. 2015. aastal astus ta sammu, mis sidus kogu loo kokku: nelikümmend kaks aastat hiljem liitus ta Facchinetti, Battaglia, Canziani ja D'Orazioga Poohi viiekümnenda aastapäeva taasühinemiseks, mis jõudis 2016. aastal staadionidele. Fogli võttis pika lahusoleku kokku nelja sõnaga: ta oli pagenduses elav Poohi liige. 2025. aastal rääkis ta pärast järjekordset ühist tuuri endiselt sellest, et koos ansambliga muutusid tema tajumaailm ja elu; 2026. aastaks oli ta koos Facchinetti, Battaglia ja Canzianiga kirjas piduliku turnee „Pooh 60 – La nostra storia“ kesksete esinejate seas.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 09.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada