Kuidas alustati

Pärnu muusikakoolis õppis Kontus seitse aastat klaverit, kuid harjutamine ei meeldinud talle sugugi. Üks erand jäi meelde: kui õpetaja pidas Tšaikovski „Napoli laulukest“ talle liiga raskeks, tahtis tüdruk tõestada vastupidist ning mängis pala veatult ja kiiresti ära. Kooli lõpetades arvas ta siiski, et muusikast aitab. Teda huvitasid matemaatika ja füüsika.

Laulmine jäi. Gümnaasiumis hakkas ta bändi tegema ning hiljem läks Georg Otsa nimelisse muusikakooli laulmist õppima. Olulise tõuke andis keskkooli muusikaõpetaja Kadri Keskküla loodud vokaalansambel. Kontus on oma valiku sõnastanud lihtsalt: „Laulmine on minu esimene armastus.“

Tuntuks saamine

2005. aastal esindas Kontus Eestit Eurovisioonil Suntribe’i koosseisus. Tema muusikuelu ulatus aga tüdrukutebändist kaugemale. Otsakooli tudengitest koosnenud R-Corpis kirjutasid tema ja saksofonist Mairo Marjamaa ise muusikat; selle ansambli kõla oli funk’ilik ja rütmikas. Koostööpartnerite hulka kuulusid ka Tallinna Gospelkoor ning tšellokvartett C-Jam.

Muusika ja tuntumad lood

2008. aastal ilmunud „Inglite Pisarad“ tõi kristlikud laulud džässiseadetesse. Henri Peipmani trioga valminud plaat oli Kontuse esimene džässialbum. Sama aasta „Déjà vu“ koosnes tema enda lauludest, mida salvestati mitmesuguste koosseisudega. 2010. aasta albumi „Võin ma tulla?“ jaoks valiti armastatud koraale koguduste inimestelt küsides.

2012. aasta „Flâneur“ lähtus linnas kõndimisest, inimeste vaatlemisest ja nende lugude muusikaks mõtestamisest. Laulmise kõrval õppis Kontus Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ning töötas arhitektuuribüroos. Ka oma plaatide puhul nõudis ta, et kujundus ja muusika räägiksid sama keelt. 2016. aastal katsetas ta koos Kermo Herdiga ka klubimuusikat.

2024. aasta mais ilmunud kuues sooloalbum „Homme“ pööras helikeele elektroonilisemaks. Koroonajärgsetest aastatest ajendatud mõtiskluste kõrval oli muusika helgem ja lootusrikkam. Kontuse varasemat loomingut kandnud vaimsete ning filosoofiliste teemade juurde tuli elektro, popi ja džässi ühendav kõla.

Mis sai edasi

Prantsuse muusikani viisid Kontuse tema sõbranna ja aasta kestnud õpingud Pariisis. Eriti jäi talle meelde Montmartre’i kohvik, kus kahe kitarristi mängule hakkas ootamatult kaasa laulma üks külastaja. 2026. aastaks oli Edith Piafi lauludest kasvanud tema seitsmes album „Hymne à l’amour“, kaaslasteks Taavo Remmel ja Tiit Kalluste. Kontus ütles oma tõlgenduste kohta: „Kui lähen lavale, siis ei jäljenda ma teadlikult kedagi, ajan pigem ikka oma asja.“ Trio salvestusel jäid soolod lühemaks ning peamine tähelepanu oli laulutekstidel.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 04.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada