Kuidas alustati

Parker kasvas üles Motownist kaheteist kvartali kaugusel ning vahetas üheteistaastaselt klarneti ja saksofoni kitarri vastu. Kolmeteistaastaselt tuuritas ta nädalavahetustel koos Spinnersiga Kesk-Läänes ja jõudis enne kooli tagasi. Kaheksateistaastaselt mängis ta Stevie Wonderi saatekitarristina; 1970. aastatel töötas ta stuudiomuusikuna ja kirjutas laule sellistele artistidele nagu Herbie Hancock, Barry White, Rufus ja Chaka Khan. Neil õpipoisiaastatel omandas ta oskuse oma plaate kirjutada ja arranžeerida, pillid ise sisse mängida ning helirežiid teha.

Tuntuks saamine

Parker asutas Raydio 1977. aastal. Ansambli 1978. aasta debüütlugu „Jack and Jill“ jõudis Billboardi R&B-edetabelis viiendale ja Hot 100 edetabelis kaheksandale kohale. Põhivokaali laulis sageli Arnell Carmichael, kuid 1981. aasta „A Woman Needs Love“ oli esimene suur hitt, mille Parker algusest lõpuni ise laulis. Stuudios viibinud naised lükkasid tagasi tema rea „she will fool around“ ja eelistasid rida „she can fool around“: ühe sõnaga sai süüdistusest valik.

Seejärel seadis Arista ta sooloartistina esiplaanile. Kitarrikeskne „The Other Woman“ jõudis 1982. aastal popedetabeli esiviisikusse, kuigi plaadifirma kartis, et loo rokilik kõla ei sobi tema R&B-publikule.

Muusika ja tuntumad lood

Tema plaatidel ühinesid maheda R&B jutustav laad ning funki ja roki kujundatud kitarristi vaist. Parker sõnastas oma tööviisi lihtsalt: „Kui sa räägiksid mulle oma suhtest, jõuaks see mõnda Ray loosse.“ Kuna ta märkas igapäevaseid pingeid, oli tema lihvitud armastuslauludes vestluslikku teravust.

1984. aastal soovis režissöör Ivan Reitman filmile „Ghostbusters“ ainult lühikest muusikakatket. Parker lõi tempoka baaribändiliku rütmi, rääkis salmid sisse, sest kummitusele laulmine tundus tobe, ning lasi sõpradel pealkirjahüüdele vastata. Reitman palus tal demost täispika loo teha. Valmis lugu tõusis nii pop- kui ka R&B-edetabeli tippu ning selle küsimusest sai kestev hõike ja vastuhõike mäng. Lugu tõi kaasa ka autoriõiguse vaidluse: Huey Lewis kaebas Parkeri kohtusse ja 1995. aastal sõlmisid nad konfidentsiaalse kokkuleppe; 2001. aastal kaebas Parker omakorda Lewise kohtusse, sest too oli kokkulepet avalikult kommenteerinud.

Edu ja tunnustus

„Ghostbusters“ jättis suure osa Parkeri varasemast karjäärist varju, kuid selle edu tugines juba tõestatud oskustele. Lugu nimetati filmiakadeemia auhinna kandidaadiks ning selle instrumentaalversioon võitis 1985. aasta Grammy parima popinstrumentaalesituse kategoorias. Juba palju varem oli Parker laulukirjutajana aidanud Rufusel ja Chaka Khanil looga „You Got the Love“ edu saavutada: ta ei kirjutanud kunagi ainult iseendale.

Mis sai edasi

Hiljem valminud dokumentaalfilmis „Who You Gonna Call?“ on Parkeri tuttav tunnuslugu vaid üks osa tema laiemast eluloost ning jutustusse on kaasatud ka tema lapsepõlvekaaslased Nathan Watts ja Ollie Brown. 2014. aastal sai Parker Hollywood Walk of Fame'il tähe, mis paigutati Funk Brothersi tähe vastu – ansambli tähe saamisele oli ta aasta varem ise kaasa aidanud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 29.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada