Kuidas alustati

Crawford kasvas muusikalises kodus ja õppis laulma kiriku- ja koolikoorides. Lapsepõlve tugevaima mõjutaja nimetas ta otse: „Aretha Franklin oli ainus inimene, kes mind lapsena tõeliselt sügavalt puudutas.“ Viieteistaastaselt hakkas ta esinema ööklubides, isa saatjaks, ja 1967. aastal Saint-Tropez's sai teoks tema rahvusvaheline debüüt. Hiljem esines ta koos Bootsy Collinsiga, avas New Yorgis George Bensoni kontserdi ning laulis 1975. aastal Los Angeleses Cannonball Adderley mälestuskontserdil Quincy Jonesi juhatusel.

Tuntuks saamine

Pärast Adderley mälestuskontserti sõlmis Warner Bros. temaga lepingu ja 1976. aastal ilmus debüütalbum „Everything Must Change“. Album pälvis kiitust, kuid ei müünud kohe hästi. Otsustav kutse tuli 1979. aastal, kui instrumentaalne džäss-funkansambel Crusaders palus tal laulda lugu „Street Life“. Sellest sai Crawfordi esimene rahvusvaheline hitt. Seejärel produtseeris Crusaders tema 1980. aasta albumi „Now We May Begin“ ja mängis sellel kaasa. „One Day I'll Fly Away“ jõudis Suurbritannias teisele kohale ning pani aluse soolokarjäärile, mis oli Euroopas tugevam kui Ameerika Ühendriikides.

Muusika ja tuntumad lood

Tema anne seisnes tõlgendamises, mitte ühe žanri järgimises. Džässi-, souli-, R&B-, popi- ja kantrilood kõlasid tema esituses sama sooja tooni ja läbimõeldud vaoshoitusega. Laval rääkis ja liikus ta vähe, kogu dramaatika jäi fraasidesse. Tähelepanuväärne erand repertuaaris, mis tugines muidu teiste autorite lauludele, oli „Almaz“, mille ta kirjutas ise. Tema naabrusse kolisid Eritreast pärit pagulased, ja pereisa palus tal kirjutada laul oma naisest Almazist. Crawford jälgis abielupaari ja nende imikut ning lõpetas laulu pärast seda, kui pere ära kolis.

Edu ja tunnustus

Tema populaarsust Euroopas näitavad kõige selgemini Suurbritannia edetabelid.„Secret Combination“ tõusis albumiedetabelis teisele kohale, „Almaz“ aga singliedetabelis neljandale kohale ja püsis seal kaheksateist nädalat. Pärast 1990. aastate alguse vaiksemat perioodi ei osanud Ameerika plaadifirmad teda hästi džässi ja R&B vahele paigutada. Uue alguse Euroopas tõi 1995. aasta album „Naked and True“, millega ta pöördus tagasi varaste plaatide džässiliku soulikõla juurde.

Mis sai edasi

Kolm aastakümmet pärast lugu „Street Life“ tegid Crawford ja Crusadersi pianist Joe Sample taas koostööd: džässtrio seaded jätsid tema häälele hingamisruumi. Albumile „Feeling Good“ järgnes „No Regrets“, mis pälvis Grammy nominatsiooni parima džäss-vokaalalbumi kategoorias. 2018. aastal teatas Crawford, et tema karjääri lõpetavad kaks hüvastijätukontserti Lõuna-Aafrikas, kuid mõlemad jäid terviseprobleemi tõttu ära. Nii jäigi hüvastijätt plaaniks, mitte lauluks. 2024. aastal võttis Cincinnati Black Music Walk of Fame ta oma kuulsuste sekka ja tunnustas nii tema seost linnaga, kus ta üles kasvas ja lauljakarjääri alustas.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 09.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada