Raffaella Maria Roberta Pelloni astus meelelahutusmaailma juba lapsena: õppis Roomas tantsu, astus kaheksa-aastaselt üles filmis ja lõpetas Centro Sperimentale di Cinematografia. 1965. aastal jõudis ta Hollywoodi, kus mängis koos Frank Sinatraga filmis „Il colonnello Von Ryan“. Järgmisel aastal esines ta muusikalises komöödias „Ciao Rudy“ ka laulja ja tantsijana: oskused, mida kinomaailm oli seni lahus hoidnud, ühinesid ühes artistis.

Suure publiku ette jõudis ta 1970. aastal saadetega „Io, Agata e tu“ ning eeskätt „Canzonissima“, kus tema kõrval oli Corrado. Rai sõnul sündis sellega tollal uus roll: meelelahutaja oskas laulda ja tantsida, aga ka saadet juhtida. Blond poisipea, paljas naba ja loo „Tuca tuca“ koreograafia tekitasid poleemikat Itaalias, kus suhtuti naise kehasse veel väga konservatiivselt. Carrà muutis selle kerguse iseseisvusavalduseks, pidamata end teoreetikuks: aastaid hiljem ütles ta, et polnud kunagi uskunud ei ripsmetuši jõusse ega oma lavakujusse, vaid ideesse, loovusse ja saatusesse.

Sama kergus töötas ka väljaspool Itaaliat. 1976. aastal usaldas TVE talle neli erisaadet; järgnesid pikad turneed Hispaanias ja Ladina-Ameerikas, kus publik tundis teda nii televisiooninäo kui ka lauljana. Ta ei jäänud Itaalia meelelahutuse eksportija rolli: salvestas mitmes keeles, töötas välismaiste telejaamadega ja õppis pöörduma otse iga publiku poole. Tema kuvand iseseisva naisena muutus eriti mõjusaks äsja frankismist vabanenud Hispaanias ning hiljem LGBTQ+ kogukonnas.

1983. aastal vahetas ta taas suunda. Saatega „Pronto, Raffaella?“ pani ta alguse Rai igapäevasele lõunaaegsele meelelahutusele, mis tugines telefonikõnedele, vestlustele ja kodusele lähedusele. Pärast vahepeatust Canale 5-s ja naasmist Rai ekraanile veetis ta neli aastat Madridis saatega „¡Hola Raffaella!“. 1995. aastal tuli ta Itaaliasse tagasi saatega „Carràmba! Che sorpresa“, mis ei keskendunud enam ainult tantsule ja lauludele, vaid tõi vaatajate ette ka päris taaskohtumisi ja perekonnalugusid.

Ta valis edaspidigi eri formaate, alates 2001. aasta Sanremost ja 2006. aasta kaugadopteerimisteemalisest saatest „Amore“ kuni treeneritööni saates „The Voice of Italy“ ning viimaks 2019. aasta vestlussaateni „A raccontare comincia tu“. Ta suri 5. juulil 2021 Roomas. 2026. aastal said avalikuks tema kaastöötaja Gian Luca Pelloni Bulzoni adopteerimine ja asjaolu, et Carrà kuvandi, hääle ja nimega seotud õigused kuulusid talle; samal aastal loodi sihtasutus Fondazione Raffaella Carrà ETS, et jätkata tema ühiskondlikke projekte. Tema karjääri ühendav joon ei peitu žanris, vaid oskuses muutuda, kaotamata vahetut sidet publikuga.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga38 allikatKontrollitud 22.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada