Kuidas alustati

Jones sündis Chicagos. Ta oli kümneaastane, kui tema pere kolis Washingtoni osariiki. Üheteistaastaselt murdis ta sõpradega naabruskonna vabaajakeskusse sisse ja avastas seal klaveri; hiljem kirjutas ta, et just seal leidis ta hingerahu. Seattle'is õppis ta trompetit, sõbrunes temast veidi vanema Ray Charlesiga ning saatis veel teismelisena Billie Holidayd. Seejärel sai ta Berklee stipendiumi, kuid jättis õpingud pooleli, kui Lionel Hampton kutsus ta endaga tuurile.

Tuntuks saamine

New Yorgis sai temast Count Basie, Sarah Vaughani ja Dinah Washingtoni arranžeerija. 1956. aastal valis Dizzy Gillespie ta USA välisministeeriumi turneele. Seejärel sai Jones Pariisis õppida Nadia Boulanger' juures ning kirjutada keelpillidele ja suurtele orkestritele – võimalused, millest rassilised tõkked olid ta Ameerikas ilma jätnud. Kui Jonesi enda suur džässiorkester oli rahaliselt läbi kukkunud, võttis Mercury Records ta tööle ning 1960. aastate alguseks oli temast saanud ettevõtte asepresident ja üks esimesi mustanahalisi tippjuhte Ameerika suures plaadifirmas.

Muusika ja tuntumad lood

Jones käsitles žanripiire töövahendina. Ta tegi arranžeeringuid Frank Sinatra svingilugudele, salvestas koos džässimaailma suurkujudega ja lõi muusika enam kui 35 filmile, nende seas „The Pawnbroker“ ja „In the Heat of the Night“. Tema teletöö ulatus sarjast „Roots“ sarja „Sanford and Son“ tunnusmuusikani.

Otsustav poppartnerlus sai alguse filmi „The Wiz“ juures. Jonesile avaldas Michael Jackson proovides muljet ja Jones pakkus end Jacksoni järgmise albumi produtsendiks. Epic Records väitis vastu, et Jones on liiga džässilik, kuid Jackson jäi endale kindlaks. Järgnesid „Off the Wall“, „Thriller“ ja „Bad“, mille helikeeles põimusid disko, funk, rokk, popmuusika, R&B, džäss ja Aafrika laulud. Jones kutsus Eddie Van Haleni mängima loos „Beat It“ ja Vincent Price'i esitama loo „Thriller“ kõnepartiid – väikesed rollivalikud tohutu helikujunduse sees.

Edu ja tunnustus

Jonesi mõju ulatus hittplaatidest palju kaugemale. 1971. aastal sai temast esimene mustanahaline Oscarite gala muusikajuht ning 1985. aastal juhtis ta staaridest tulvil heategevussalvestuse „We Are the World“ valmimist. Karjääri jooksul esitati ta Grammy auhinnale 80 korda ja ta võitis 28 Grammyt, sealhulgas aasta albumi auhinna albumiga „Back on the Block“.

Mis sai edasi

Jones kasutas kuulsusega kaasnenud tähelepanu üha enam hariduse, vaesuse leevendamise ning HIV-i ja AIDS-i vastase töö edendamiseks; tema fond Listen Up! viis noori kokku muusika, kultuuri ja tehnoloogiaga. Ta suri 3. novembril 2024 oma Los Angelese kodus, pere keskel. Neliteist päeva hiljem anti talle Governors Awardsi galal postuumselt au-Oscar ning Jennifer Hudson juhtis austusavaldust.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 29.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada