Kuidas alustati

Ruth, Anita, Bonnie ja June Pointer kasvasid üles West Oaklandis. Nende mõlemad vanemad olid vaimulikud, ilmalik muusika oli kodus keelatud ja tüdrukud laulsid isa kirikus. Gospelkoor andis neile muusikalise kooli, mida neil ei olnud võimalik mujalt saada: iga tüdruk õppis hoidma oma harmooniapartiid. Anita sõnastas selle hiljem lihtsalt: Pointer Sistersis peab igaühel olema oma noot, muidu tuleb pahandus.

Bonnie ja June alustasid 1969. aastal San Francisco klubides nime Pointers--A Pair all, peagi liitus Anita ning õed leidsid tööd Bay Area artistide taustalauljatena. Ruth jälgis oma nooremaid õdesid Fillmore'i muusikaringkonnas; 1972. aasta detsembris lahkus ta perfokaartide sisestaja töökohalt ja ühines nendega, nii et kvartett sai täis.

Nende esimene lavakuvand sündis rahanappusest. Õed otsisid teise ringi poodidest lillelisi kleite ja sulgboasid ning ühendasid 1940. aastate ilme džässi, skätti, bebopi, gospeli ja rokiga. June pidas seda topelt täiuslikuks: rõivad sobisid muusikaga ja, mis peamine, olid odavad. Anita meenutuse järgi hakkas kuvand hiljem muusikat dikteerima.

Tuntuks saamine

Kui üks esinemine ära jäi, avanes õdedel 1973. aasta mais võimalus astuda Los Angeleses Troubadouri lavale. Nad olid kõvasti harjutanud, kuid neil polnud õieti aimugi, kuidas täispikka sõud laval esitada; Ruthi meenutuse järgi raputasid nad lihtsalt kõike, mida raputada andis. Samal aastal ilmus nende omanimeline debüütalbum ja Allen Toussainti „Yes We Can Can“ jõudis Billboardi popedetabelis 11. kohale.

Nende plaadid liikusid gospelist džässi, funki, R&B ja kantrimuusikani. Anita ja Bonnie kirjutasid kantriloo „Fairytale“, mis viis ansambli 1974. aastal Grand Ole Opry lavale ja tõi neile 1975. aastal esimese Grammy: auhinna duo või vokaalansambli kantriesituse eest.

Muusika ja tuntumad lood

Kui Bonnie 1977. aastal soolokarjääri tegema lahkus, oleks see ansamblile peaaegu lõpu teinud: Anita sõnul olid õed vapustatud ning katkestasid pärast viimast kontserti esinemise. Viimaks panid Ruth, Anita ja June trio taas kokku, jätsid nostalgilise kuvandi kõrvale ning alustasid uuesti produtsent Richard Perry, uue plaadifirma ja rokilikuma kõlaga. Esimesena ilmus „Energy“. Bruce Springsteeni „Fire“ jõudis popedetabelis teisele kohale ning sellele järgnesid „He’s So Shy“ ja „Slow Hand“; kolme õe eripärased juhtvokaalid hoidsid lood üksteisest eristatavana.

Edu ja tunnustus

Müügiedu tipp saabus 1983. aasta albumiga „Break Out“, mis sai kolmekordse plaatina staatuse. Ruthi sügav kontraalt kandis lugu „Automatic“ ja June'i energiline esitus lugu „Jump (For My Love)“; koos lugudega „I'm So Excited“ ja „Neutron Dance“ jõudsid kõik neli USA esikümnesse. 1985. aasta Grammy auhinnatseremoonial võitis „Jump (For My Love)“ duo või ansambli popesituse auhinna ja „Automatic“ vokaalseade auhinna; lisaks tõi album kaks American Music Awardsi. Seejärel eelistas ansambel eduvalemi kordamisele taas suunda muuta, liikus jõulisema R&B ja Motowni kõla poole ning avaldas 1993. aastal oma viimase stuudioalbumi.

Mis sai edasi

Edetabelihittide aeg jäi seljataha, kuid õed hoidsid perekonna ansambli alles: 1995. aastal tegid nad 46 linna hõlmanud „Ain’t Misbehavin’“ turnee ning esinesid orkestritega ja muutuvas koosseisus. June suri 2006., Bonnie 2020. ja Anita 2022. aastal, nii et Ruth jäi algkoosseisu õdedest ainsana ellu. 2024. aastal tuuritas ta koos tütre Issa ja tütretütre Sadakoga. Ruth tunnistas, et esinemine tegi teda varasemast veel närvilisemaks, sest ainult tema oli alles; laval laulsid puuduvate õdede partiisid Pointeri pere kahe järgmise põlvkonna naised.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 23.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada