Kuidas alustati

Petula Clarki esimene üleriigiline läbimurre ei sündinud stuudios. Teise maailmasõja ajal, 17. oktoobril 1942, laulis ta BBC Empire Service'i saates Iraagis teeninud onule laulu „Mighty Lak’ a Rose“. Kuulajate vastukaja viis ta esinema sõjaväelastele ning Clarki ametliku eluloo järgi oli ta enne kaheteistkümneaastaseks saamist andnud üle 500 kontsertesinemise. 1944. aastal märkas produtsent Maurice Elvey teda Royal Albert Hallis ja andis talle rolli filmis „Medal for the General“. Nii algas raadiotöö kõrval tema mahukas lapsnäitlejakarjäär.

Tuntuks saamine

Lapsstaari kuvandist väljakasvamine nõudis uut algust. Kutse 1957. aastal Pariisi Olympiasse laulma käivitas Clarki uue karjääri Prantsusmaal. Edaspidi salvestas ta inglise keele kõrval palju ka prantsuse, saksa ja itaalia keeles. Kui Tony Hatch tõi talle 1964. aastal loo „Downtown“, oli Clark juba kogenud Euroopa staar. Plaat ei tutvustanud algajat, vaid andis täiskasvanud mitmekeelsele esinejale uue rahvusvahelise mõõtme.

Muusika ja tuntumad lood

Clark pole kunagi tõmmanud laulmise ja näitlemise vahele jäika piiri. Ta ütles 2002. aasta intervjuus, et näitlemine ja laulmine on tema jaoks üks ja sama: lauldes ta ühtlasi näitleb ning nootide tabamisega saaks hakkama igaüks. See suhtumine läbib kogu tema karjääri, mis on liikunud intiimse prantsuse šansooni, helge orkestraalse popi, filmide ja lavarollide vahel: hääl oli vaid üks osa tema loodud tegelaskujust.

Edu ja tunnustus

„Downtown“ ja „I Know a Place“ tõid Clarkile kahel järjestikusel tseremoonial kaks Grammy auhinda ning National Portrait Gallery nimetab teda esimeseks Briti naiseks, kes selle auhinna võitis. Tema filmikarjäär jõudis 1968. aastal taas rahvusvahelisele tasemele filmiga „Finian’s Rainbow“. Ent samal aastal näitas duett Harry Belafontega, et otsustusõigus oli Clarkile sama tähtis kui viimistletus: sponsori survele vaatamata jõudis ühine võte Ameerika televisiooni.

Mis sai edasi

Kui 1960. aastate popiedu tipp oli möödas, ei lasknud Clark end nostalgiaartistiks taandada. 1981. aastal tõi Maria roll muusikalis „The Sound of Music“ tema West Endi karjääri uue etapi; 1990. aastatel järgnesid Broadwayl muusikal „Blood Brothers“ ja nõudlik Norma Desmondi roll muusikalis „Sunset Boulevard“. Laval jätkus tema töö ka hiljem: 2019. aastal liitus ta Londonis muusikali „Mary Poppins“ trupiga Bird Womani rollis ning osales lavastuses, pandeemiast tingitud pausi välja arvatud, kuni 2023. aasta jaanuarini – enam kui kaheksakümmend aastat pärast esimest BBC saadet. Ka pärast seda lavaetappi ei tõmbunud ta avalikkuse eest ära: 2025. aasta oktoobris ilmus tema esimene autobiograafia „Is That You, Petula?“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 11.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada