Peter Nalitch
2007. aastal tõi Pjotr Nalitši enda filmitud video „Guitar“ talle internetipubliku kaudu tuntuse. Naljaka video taga ei olnud ühe hiti ime, vaid arhitekt, klassikalise väljaõppega laulja ja teatrimuusika helilooja.
Viimati eetris · Guitar
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Guitar3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Nalitš avaldas debüütalbumi „Радость простых мелодий“ internetis nii, et ostja sai ise hinna valida.
- Ta kirjutab muusikat peale lavastuste ka filmidele ja animafilmidele.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Pjotr Nalitš sündis 30. aprillil 1981 Moskvas. Muusika oli tema kõrval lapsepõlvest saati: ta lõpetas Mjaskovski-nimelise muusikakooli, mängis klaverit ja kitarri ning kirjutas laule. Esimeseks ametiks valis ta aga arhitektuuri, mis oli tema lähiringkonnas perekondlik traditsioon, ning lõpetas Moskva Arhitektuuriinstituudi. Laulmist õppis ta eraldi stuudios „Орфей“ ning seejärel Moskva konservatooriumi juures asuvas Merzljakovi-nimelises õppeasutuses. Nii kohtusid temas juba enne laiemat tuntust helilooja, esitaja ja suure vormi ülesehitamisega harjunud inimene.
Tuntuks saamine
Murrang saabus 2007. aastal, kui Nalitš filmis ise video loole „Guitar“ ja pani selle internetti. Taotluslik aktsent, lihtne teostus ja kleepuv refrään levisid Runetis; video jõudis YouTube’i venekeelse versiooni kahekümne enim vaadatud Venemaa muusikavideo hulka. Samal aastal pani Nalitš kokku ansambli PETERNALITCH: ta laulis, mängis ning kirjutas sõnu ja muusikat. Internetis kiiresti levinud edu muutus ruttu kontserdieluks, kuid kinnistas muusikule lõbusa internetinähtuse kuvandi, millest ta pidi seejärel publiku silme all välja kasvama.
Muusika ja tuntumad lood
Enda stiili nimetasid Nalitš ja tema ansambel „весёлыми бабури“: selles segunesid laululooming, popmuusika, romanss, Balkani kõlad ja taotluslik teatraalsus. Koomiline kuvand ei hõlmanud siiski kunagi kõiki tema huvisid. Alates 2011. aastast esines ta Gnessinite-nimelise Venemaa Muusikaakadeemia ooperistuudio lavastustes, lauldes Rudolfit Giacomo Puccini ooperis „Богеме“ ja Lenskit Pjotr Tšaikovski ooperis „Евгении Онегине“. See pööre ei tähendanud varastest lauludest loobumist: pigem tõi Nalitš selgemalt esile oma hääle klassikalise külje, mida oli neis kuulda algusest peale.
Edu ja tunnustus
2010. aastal võitis ansambel Venemaa eelvooru ja esindas riiki lauluvõistlusel „Евровидении“ looga „Lost and Forgotten“. Nalitš selgitas hiljem valikut ilma võistlusliku ülespuhutuseta. Ajakirjale OK! antud intervjuus ütles ta: „Laulsime seal kaks korda, see tähendab, et inimesed kuulsid meid kaks korda, ja see oligi tähtis.“ Tema jaoks ei olnud võistlus tipp, vaid üks kõlav seik, mille järel sai ta jätkata oma töö mahu ja vormi muutmist.
Mis sai edasi
Pärast 2013.–2014. aasta loomingulist kriisi saatis Nalitš laiali MKPNi põhikoosseisu ja hakkas otsima uusi töövorme. 2010. aastate keskel liikus ta üha enam teatri poole: ta kirjutas muusika Venemaa Akadeemilise Noorsooteatri lavastusele „Северной Одиссее“ ja Vahtangovi-nimelise teatri lavastusele „Питеру Пэну“, jätkates ka ise laval esinemist. 2024. aastal andis ta välja muusikalis-dramaatilise albumi „Ванька, Пташечка и Тельняшечка“, mis põhineb Juli Kimi näidendil ja Aleksandr Bloki poeemil „Двенадцать“. 2025. aasta intervjuus nimetas Nalitš lugu „Guitar“ imeliseks nooruseks, millesse ta suhtub kadeduseta: internetinali jäi tema muusikalise eluloo alguseks, mitte piiriks.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 23.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
