Peret
Enne kui Peret saale täitma hakkas, müüs ta tänavail riidekaupa. Tema käes sai kitarrist korraga keel- ja löökpill ning selle peomuusikaga viis endine tänavakaubitseja katalaani rumba kaugele Barcelonast välja.
Viimati eetris · Soy La Rumba
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Soy La Rumba3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- 2011. aastal nimetas Mataró Pereti linna aukodanikuks: linnavalitsus andis selle tunnustuse välja esimest korda.
- 2000. aastal salvestas Peret „Peret: Rey de la rumba“ koos nii erinevate artistidega nagu Jarabe de Palo, Carlos Jean, Fermín Muguruza ja David Byrne.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Peret ehk Pere Pubill i Calaf sündis 24. märtsil 1935 Matarós ja kasvas üles tänavakaubandusega tegelnud roma peres. Kaheteistaastaselt moodustas ta nõoga duo Los Hermanos Montenegro, mis esines esimest korda Barcelonas Teatre Tívoli lastefestivalil. Aastaid jätkas ta kaubitsemist ning laulis ja mängis kitarri Costa Brava, Barcelona ja Maresme esinemispaikades. Kuuekümnendate keskpaigas sai temast elukutseline muusik ja ta kolis Madridi.
Tuntuks saamine
Läbimurre tuli ajal, mil ta esines Madridi flamenkoklubis El Duende: tema rumbaversioon valsist „Una lágrima“ sai üheks 1968. aasta suve suureks hitiks. 1971. aastal jõudis ta looga „Borriquito“ rahvusvahelise publikuni. Kolm aastat hiljem esindas ta Hispaaniat Eurovisioonil looga „Canta y sé feliz“ ja sai üheksanda koha.
Muusika ja tuntumad lood
Pereti rumbas segunesid flamenko- ja roma juured mambo, Kuuba muusika ja rokiga. Peret mängis kitarril akorde, kuid ventilaatorivõttega tegi ta sellest ühtlasi löökpilli, mida toetasid käteplaksud ja kiired rütmid. Alguses populariseeris ta teiste autorite lugusid, kuid aastatega sai temast üha enam oma laulude helilooja ja esitaja. Tema rumbat mängiti ühtviisi raadiojaamades, rahvapidudel, kõrtsides ja diskoteekides.
Edu ja tunnustus
1982. aastal katkestas Peret järsult artistikarjääri, et asuda Filadelfia evangeelse kiriku pastoriks. Üheksa aastat jutlustas ta ja laulis vaimulikke laule. Avalikkuse ette naasis ta hiiglaslikul laval: 1992. aasta Barcelona olümpiamängude lõputseremoonial esines ta koos ansamblitega Los Manolos ja Los Amaya ning teiste katalaani rumbamuusikutega.
Mis sai edasi
Pärast naasmist andis ta välja uusi plaate ja tegi koostööd teiste muusikutega. 1998. aastal pälvis ta Creu de Sant Jordi autasu ning 2008. aastal Barcelona linna kunstiteenete kuldmedali. Veel 2013. aasta juunis esines ta kontserdil Concert per la Llibertat. Ta suri 27. augustil 2014 Barcelonas. TVE intervjuus kirjeldas ta publiku kiindumust nii: „Inimesed ei peata mind selleks, et autogrammi küsida. Nad paluvad minult musi ja kallistavad mind.“
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 23.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
