Scott Hoying, Mitch Grassi ja Kirstin Maldonado olid Texase osariigis Arlingtonis koos laulnud juba keskkooliajast saadik, kuid lõpliku kuju sai Pentatonix tähtaja surve all. Et kandideerida 2011. aasta võistlusele „The Sing-Off“, võtsid nad ansamblisse bassilaulja Avi Kaplani. Rütmipartii jaoks otsisid nad esitajat YouTube'ist ja leidsid Yale'i tudengi Kevin Olusola, kes valmistus meditsiiniõpinguteks, mängis tšellot ja lõi samal ajal suuga löökpillirütme. Koos laulis viisik esimest korda veidi enne katset, võitis seejärel hooaja ja 200 000 dollari suuruse auhinna.

Võit tõi plaadilepingu ja kohe ka esimese katsumuse. Kuu jooksul küsis plaadifirma, kas nad paneksid häälte taha pillid. Olusola meenutas, et nad olid sõna otseses mõttes just võitnud a cappella telesaate. Nad keeldusid ja plaadifirma lõpetas nendega lepingu. Lepingu asemel kasvatas Pentatonix publikut YouTube'is; aastaga jõudis kanali tellijate arv nelja miljonini. Seejärel püsis nende video „Little Drummer Boy“ neli nädalat iTunesi Top 10-s.

Pentatonixi käekiri on viie inimese loodud popproduktsioon. Grassi, Maldonado ja Hoying kannavad meloodiat ja harmooniat, bassihääl ning vokaalperkussioon loovad aga põhja ja pulsi. Kaasasutaja ja produtsent Ben Bram aitas neist osadest vormida arranžeeringuid, mis ulatusid elektroonilisest muusikast ja R&B-st orkestrimuusikani. Hoyingi sõnul tekitas eri tämbrite kokkusulamine justkui kallistuse tunde. See kooskõla tõi lugude „Daft Punk“ ja „Dance of the Sugar Plum Fairy“ a cappella seadetele järjestikused Grammy võidud.

Pentatonix ei tahtnud jääda üksnes kavereid esitavaks ansambliks. Nende 2015. aasta omanimeline album koosnes peamiselt originaalloomingust ja tõusis Billboard 200 esikohale; koos Dolly Partoniga salvestatud „Jolene“ tõi 2017. aastal kolmanda Grammy. Samal aastal pani Avi Kaplani lahkumine proovile ka ansambli kõla püsivuse: ta astus kõrvale, sest tuuritamine oli muutunud liiga koormavaks. Kauaaegne austaja Matt Sallee õppis olemasolevad bassipartiid selgeks ja võttis bassihääle üle; 2018. aastal sai temast ametlik liige.

Jõulumuusikast sai järk-järgult Pentatonixi põhisuund, mitte pelk hooajaline kõrvalepõige. Tuttavad meloodiad olid neile toormaterjal, mille nad katsid tiheda harmoonia, biitboksi ja teatraalse häälevärviga; hilisematel plaatidel pöördusid nad taas originaallugude juurde. 2025. aastaks olid nad valmis oma asutamisaegset reeglit leevendama: albumil „Christmas in the City“ kasutati pille. Hoyingi sõnul näitas see vajadust areneda, mitte a cappella muusikale selga pöörata. Neliteist aastat pärast seda, kui plaadifirma oli pillidest keeldumise tõttu nendega lepingu lõpetanud, otsustas Pentatonix ise, millal ja mis tingimustel pillid mängu tulevad. 2026. aasta märtsis viis jõuludega sidumata originaallugu „Heaven On Earth“ selle nihke veel kaugemale, täielikult produtseeritud popmuusika poole.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 25.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada