Kuidas alustati

Margaret Annemarie Battavio sündis Pennsylvanias Lansdale'is. Ta laulis perepidudel ning kantri- ja vesternbändis, enne kui jäi kolmeteistkümneselt oma nõo pulmas silma. RCA produtsendid Hugo & Luigi tegid Margaretist Peggy, võtsid nime March tema sünnikuust ning lisasid „Little“, sest ta oli vaid neli jalga ja kümme tolli pikk.

Tuntuks saamine

Tema esimene singel „Little Me“ jäi tähelepanuta. Seejärel märkas ta produtsentide laual lugu „I Will Follow Him“; ta salvestas selle New Yorgis täisorkestriga ja naasis keskkooli. 1963. aastal jõudis laul Billboardi edetabeli esikohale, kui March oli viieteistkümneaastane. Nii sai temast noorim naissooloartist, kes oli seni edetabeli tippu jõudnud. March meenutas oma kaksikelu: ladina keele kontrolltööd olid märksa raskemad kui sama loo laulmine viisteist või kakskümmend korda.

Muusika ja tuntumad lood

Popmuusika muutudes hääbus tema järgmiste lugude menu Ameerikas, kuid Marchi karjäär avardus mujal maailmas. RCA saatis ta Saksamaale, Itaaliasse, Jaapanisse ja Lõuna-Ameerikasse ning iga turu jaoks loodi sobiv repertuaar. Ta laulis seitsmes keeles, jõudis Jaapanis edetabeli esikohale ning salvestas Ennio Morricone produtseeritud Itaalia albumi. 1965. aastal võitis ta lauluga „Mit 17 hat man noch Träume“ Saksa šlaagrifestivali sajapunktilise edumaaga. March selgitas seda lihtsalt: ta saadeti sinna tööd tegema ja seda ta tegigi.

Edu ja tunnustus

Edul oli julm varjukülg. Kui March sai oma sissetulekuid ise käsutada, oli tema esimene mänedžer peaaegu kõik ära kulutanud ning jätnud talle viissada dollarit. Ta kolis New Yorki, kohtus oma järgmise mänedžeri ja tulevase abikaasa Arnold Harrisega ning asus 1969. aastal koos temaga Münchenisse elama. „Memories of Heidelberg“ ja „Romeo und Julia“ hoidsid tema karjääri käimas, kuigi Ameerikas see enam ei õnnestunud. 1981. aastal naasis ta Ameerika Ühendriikidesse ja kirjutas kaasautorina loo „When The Rain Begins To Fall“, millest sai hiljem Pia Zadora ja Jermaine Jacksoni esituses Euroopa hitt.

Mis sai edasi

Kui Saksa šlaager 1990. aastatel taas populaarseks muutus, naasis March televisiooni ja kontserdituuridele; ühtlasi näitas ta näitustel oma maale. Ta kirjutas kõik kaksteist lauluteksti 2011. aasta albumile „Always And Forever“, tuuritas koos Schlagerlegendeniga aastatel 2016–2019 ja avaldas 2019. aastal „Man ist nie zu alt für Träume“. 2023. aasta autobiograafias „I Will Follow Me“ mõtestas ta ümber karjääri, mida olid kaua suunanud mänedžerid ja turud. 2025. aastal avaldas seitsmekümne seitsme aasta vanune March oma vanade hittide uued versioonid ning ütles, et ei ole veel valmis pensionile jääma. 2026. aasta aprillis järgnes singel „Es gibt nicht nur das, was man sieht“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 03.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada