Kuidas alustati

Pärast Rachmaninovi viiulisoolo kuulmist otsustas Wolf kuueaastaselt saada solistiks, kuid üheteistkümnendaks eluaastaks oli see plaan luhtunud, sest ta määrati ikka ja jälle teise viiuli rühma. Ta kasvas Claphamis kunstnikust ema ja muusikust isa peres, veetis vaheajad Iiri vanavanemate juures ning sai sealt kaasa pärimusliku viiulimuusika ja W. B. Yeatsi loomingu. Pärast kooli mängis ta tänaval, õppis aasta aega Trinity College of Musicus kompositsiooni ja andis kahekümneaastaselt välja albumi „Lycanthropy“.

Tuntuks saamine

See 2003. aasta debüüt põimis rasked teismeea kogemused vioolaga esitatud pärimusmuusika ja elektroonilise popiga, kinnistades Wolfi autsaideriidentiteedi. 2005. aastal järgnes „Wind in the Wires“, mille ilmet kujundas Cornwalli rannikule pagemine. Seejärel avas „The Magic Position“ tema helipaleti kirka ja avara popi suunas; Wolfi sõnul väljendas see album kõige ausamalt seda, kuidas ta elab ja mida elult soovib. Album jõudis 2007. aastal UK albumiedetabelis 46. kohale.

Muusika ja tuntumad lood

Wolfi loomingut seob viis, kuidas ta käsitleb pille tegelastena. Viiul ja vioola kannavad endas pärimusmälu, trummimasinad ja süntesaatorid aga tõmbavad sama loo art-popi poole. Temaga on koos töötanud nii erinevad kaastöölised nagu Marianne Faithfull ja Tilda Swinton. Suure plaadifirma juures veedetud aastad seda vabadust siiski piirasid. Albumile „Lupercalia“ tagasi vaadates kirjeldas ta plaadifirma juhte võimukandjatena, kes tema nägemusse sekkusid, ning ütles, et album tekitas temas tunde, nagu pigistaksid käed tema kõri.

Mis sai edasi

2012. aastal salvestas Wolf akustilise topeltalbumi „Sundark and Riverlight“ tarvis ümber kogu oma karjääri lugusid ning pidas seda sisimas oma lõppsõnaks: ta uskus, et Patrick Wolf on lõpetanud ja edaspidi kohtab teda vaid nekroloogides. Järgmisel kümnendil tabasid teda sõltuvus, pankrot, ema haigus ja surm ning 2015. aastal ka rasked vigastused otsasõidus, mille põhjustaja põgenes. Ta rääkis neist aastatest hiljem ilustamata: taastumisrühma kohtumised ja kainus olid talle olulisemad kui müüt piinatud kunstnikust.

Kolimine Kenti rannikule, aiakuuris asuv stuudio, tema Patreoni kogukond ja oma plaadifirma Apport aitasid tal taas leida teismeeast tuttava üksinda loomise viisi. „The Night Safari“ lõpetas 2023. aastal salvestusvaikuse ning 2025. aasta juunis ilmus „Crying the Neck“, tema esimene täiesti uue materjaliga album kolmeteistkümne aasta järel. Tagasitulek sai alguse igapäevastest jooksudest mahajäetud rannikupaika, mida taimed tasapisi tagasi vallutasid ja kus ta tundis end viimaks kodus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 07.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada