Kuidas alustati

Enne laulmise kasuks otsustamist õppis Patricia Lavila klassikalist tantsu ja proovis langevarjuhüppeid. Tema isa oli sandarmeeria komandör ja ema kodune kunstnik. Pärast Alžeeriast lahkumist kasvas ta üles Lyoni ümbruses ning käis Maria-Casarèsi koolis Rillieux-la-Pape’is. Teismelisena osales ta kohalikel lauluvõistlustel. Kuueteistaastaselt läks ta Pariisi, kus sõlmis lepingu plaadifirmaga Barclay.

Tuntuks saamine

1973. aastal tõi talle edu „L’amour est toujours en vacances“. Samal aastal ilmus „Une petite place dans ton cœur“ ja 1974. aastal „Pour toi c’est rien, pour moi c’est tout“. Pikkade punaste juustega noor laulja sai 1970. aastate prantsuse estraadis tuntuks. 1977. aastal osales ta lauluga „Vis ta vie“ Eurovisiooni Prantsusmaa eelvalikus. Ta ei pääsenud riiklikku finaali ega esindanud seega Prantsusmaad rahvusvahelisel lauluvõistlusel.

Muusika ja tuntumad lood

Armastuslaulude kõrval pühendas ta ühe loo ka teisele lauljale: 1975. aastal salvestatud „Je n’ai jamais vu Jacques Brel chanter“ avaldas Brelile austust tema eluajal. 1974. aastal ilmus Lavila nime kandev album, 1981. aastal järgnes „Imbécile“. Seejärel jätkas ta singlite salvestamist, sealhulgas ilmus 1990. aastal „Entre sa femme et moi“.

Mis sai edasi

1980. aastate lõpus esitas Patricia Lavila oma hitte raadio- ja teleürituste lavadel, muu hulgas Belgias Hornus toimunud üritusel Tour du Hainaut Occidental. 1990. aastatel esines ta regulaarselt Prantsuse televisioonis Pascal Sevrani saates „La Chance aux chansons“. 2007. aastal koondati kogumikule „L’Intégrale 1973-1979“ kahe CD peale nelikümmend neli lugu. Kogumiku tiraaž müüdi kiiresti läbi ning Marianne Mélodie andis selle uuesti välja. Muusikaveebis Passion Chanson 2026. aastal ilmunud eluloo järgi teatas Patricia Lavila 2021. aastal, et on laulmisest loobunud.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 30.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada