Kuidas alustati

Patrice Rushenit tõmbas muusika poole juba enne, kui ta oskas seda ise sõnadesse panna. Lasteaiaõpetaja märkas, et laulu ja liikumise ajal lõi tüdruk särama, ning soovitas vanematel viia ta USC eksperimentaalsesse eurütmikaõppesse. Ta alustas klaveriõpinguid kuueaastaselt ja sai klassikalise koolituse, kuid kontsertpianisti tee jäi talle kitsaks. Nagu ta hiljem ütles: „Mulle meeldis improviseerida oma väikesi lugusid.“ Locke’i keskkoolis avas Reggie Andrewsi Msingi Workshop talle tee jazzi, arranžeerimise ja heliloomingu juurde. 1972. aastal võitis tema ansambel Monterey jazzifestivali keskkooliõpilaste võistlusel oma kategooria.

Tuntuks saamine

Rushen sõlmis 1974. aastal plaadilepingu Prestige’iga ja jätkas samal ajal USC-s muusikahariduse õpinguid. Esimesed plaadid näitasid teda jazzpianisti, helilooja ja arranžeerijana; kolme jazzialbumi järel siirdus ta Elektrasse ning laiendas oma muusikat R&B, funki ja popini, kuid jäi klahvpillide juurde. Haripunkti jõudis see žanripiire ületav edu 1982. aasta albumiga „Straight from the Heart“: albumit müüdi pool miljonit eksemplari ja selle kaks lugu nomineeriti Grammyle.

Muusika ja tuntumad lood

Tema käekiri ühendab koolitatud tehnika ja improvisatsiooni: meloodilise jazziharmoonia, elektriklaveri selge kõla, tantsurütmi ja kerge vokaali. Hiljem said tema lood uue elu, kui teised artistid hakkasid neist helinäidiseid võtma. „Forget Me Nots“ kõlas uuesti Will Smithi loos „Men in Black“ ja George Michaeli loos „Fastlove“. Kui filmifirma väitis, et esimeses kasutuses on laenatud vaid väike katkend, kuulas Rushen kassetti ja vastas: „Väike katkend?! Mina küll nii ei arva!“ Tema jurist väitis, et autoritele peaks kuuluma pool uue loo kirjastusõigusest.

Edu ja tunnustus

Kui tema enda plaate hakkas ilmuma harvem, ei jäänud Rushen seisma, vaid laiendas oma tööpõldu. 1989. aasta intervjuus ütles ta: „Minu elu ei alga ega lõpe plaatidega.“ Ta tegi seadeid Prince’ile, oli Janet Jacksoni turnee „janet.“ muusikajuht, kirjutas muusikat filmidele ja telesaadetele ning temast sai esimene naine, kes oli Grammy, Emmy ja NAACP Image Awardsi galade muusikajuht. 2000. ja 2001. aastal oli ta Detroit Symphony Orchestra residenthelilooja. Aastatel 2013–2023 juhtis ta USC Thorntoni populaarmuusika programmi ning on töötanud Berklee hariduskunsti saadikuna.

Mis sai edasi

2026. aastal nimetas National Endowment for the Arts ta NEA Jazz Masteriks. Rushen vastas: „Juba see, et mind arvatakse nende sekka, kelle armastus selle kunstivormi vastu on aidanud muusikat kõrgeimal tasemel edasi viia, on kirjeldamatu tunne.“ Ta esineb endiselt jazzifestivalidel ning loob muusikat filmidele, televisioonile ja orkestritele.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 09.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada