Pantokraator
Pantokraator sündis koolipoiste bändist, mille liikmed teadsid alguses vaevu, kuidas pill kätte käib, ja ehitasid osa tehnikast ise. Neli kümnendit hiljem mängib Pantokraator edasi, värske koosseisu ja uute kontseptuaalplaatidega.
Viimati eetris · Luuletus 10. Õrn roos ...
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Luuletus 10. Õrn roos ...6 korda eetrisviimati
- 2Linnamäng3 korda eetrisviimati
- 3Päike mu päike1 kord eetrisviimati
- 4Kristall90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Erik Sakkovil kulus Pantokraatori pillimuuseumi loomiseks 23 aastat; kogus on ka süntesaatoreid, mida ta püüdis ise ümber ehitada.
- Sakkovi ema õppis 50-aastasena soome keele ja laulab Ingeri laulukooris; see perekonnalugu jõudis ka bändi värskemasse loomingusse.
- Kogu albumi „Déjà vu“ müügitulu annetatakse vähiravifondile Kingitud Elu.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Pantokraator kasvas välja 1981. aastal Tartu 7. keskkooli kaheksanda klassi poiste ansamblist Propaan. Esimestel aastatel kuulusid koosseisu Erik Sakkov, Priit Karm, Riho Kukk ja Mait Karm; esimese avaliku kontserdi andis ansambel koolis 3. detsembril 1983. Klahvpillimängija Sakkov hakkas bändi loomingut vedama. Ta on algusaega meenutades rääkinud argistest kangelastegudest: „Kuidas me ise kaste ehitasime, kitarre saagisime, kuidas me vedasime kola raadiomajast Balti jaama seljas.“
Tuntuks saamine
1985. aastal valmis rokklavastus „Merikajakas“, mida mängiti Eesti suuremates linnades ja mille salvestas Eesti Televisioon. 1988. aastal liitus laulja Lauri Saatpalu ja Pantokraatori teatrilembene progerokk sai selgemad ugrijooned. Järgmisel aastal mängis ansambel Haapsalu ja Viljandi rokkfestivalidel, Tartu muusikapäevadel, Pärnu Fiesta Internationalil ning Rock Summeril. Selle perioodi koosseis viis bändi koolilavalt Eesti suurtele festivalidele.
Muusika ja tuntumad lood
Pantokraatori kõlas põimuvad progerokk, rahvamuusika, teatrimeel, rikkad süntesaatorikihid ja eesti luule. 1990. aasta debüütalbumil „Pantokrator I“ pärinesid ligi poolte lugude tekstid rahvaluulest; 2009. aasta albumi „Tormidesööjad“ sõnad kirjutas peaaegu kõik Saatpalu ning 2025. aasta album „Déjà vu“ toetus eesti kunstluulele. Kolmel albumil ilmunud 28 loost on Sakkov peaaegu kõigi muusika autor või kaasautor. Muusikaajakirjanik Immo Mihkelson paigutas bändi tabavalt „Ruja ja Vägilaste vahepeale“ — rahvusliku roki ja eestimeelse etnomuusika piirile.
Edu ja tunnustus
1991. aastal lahkusid koosseisust vennad Mait ja Priit Karm ning Jaan Sööt. Pärast seda ei jäänud koosseis püsima ja 1993. aastal lahknesid Sakkovi ja Saatpalu teed. 2006. aastal tõid nad Pantokraatori uuesti kokku; 2009. aastal ilmusid album „Tormidesööjad“ ning ansambli argipäeva jäädvustav „Pantokraator. Valge raamat“ koos kolme CD-ga. Uue loomingu kõrval tõid lisaplaadid kuulajani ka varem avaldamata salvestisi.
Mis sai edasi
Vana koosseis esines viimati 2016. aastal, kuid Sakkovi sõnul „me ei ole mitte kunagi juhet välja tõmmanud“: uusi lugusid tehti edasi. 2024. aastal sai solistiks Taavi Peterson; tema kõrval kuuluvad viisikusse Elmar Liitmaa, Henno Kelp, Roland Puusepp ja Erik Sakkov. 2025. aastal ilmunud „Déjà vu“ avas kavandatud plaaditriloogia. 2026. aasta augustis ilmunud „Sonett 127 Ei loetud musta kauniks ...“ viis bändi William Shakespeare'i sonettide juurde.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 01.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
