Kuidas alustati

Francisco Ropero Gómez alustas suupillist: juba üheteistkümneaastaselt valdas ta seda pilli ning võitis kaheteistkümneselt trioga A Coruña festivali. Isa ei lubanud tal konservatooriumi astuda, nii et muusikateel ei paistnud selget jätku. Enne kaheksateistkümnendat sünnipäeva kolis ta Prantsusmaale ja mängis seal ansamblites, kuid ajateenistus tõi ta Hispaaniasse tagasi. Málaga kandis Torremolinoses mängis ta trumme, tutvus belglanna Linda Verlacktiga ning lõi koos temaga ansambli Siete, Nosotras y Ellos.

Paar asus hiljem Belgiasse ning avas hispaaniapärase kõrtsi. Ropero oli profimuusika ringist lahkunud, kuid lõbustas külalisi õhtuti endiselt kitarri, rumbade ja omaloominguga. See väike esinemispaik osutus lõpuks tähtsamaks kui kõik tema varasemad suured esinemised.

Tuntuks saamine

„Taka Takata“ esimene demolint Madridis huvi ei äratanud. Kõrtsis puudus lool veel sissejuhatus, mis selle käima tõmbaks. Ropero sõnul proovis ta sealsamas rütmilist silpi, millest sai hiljem loo nimi, ning rahvas hakkas laudadel tantsima. Seda kuulnud produtsent tegi ettepaneku lugu salvestada. Paco Paco sõnul sai plaat valmis 1971. aasta detsembris ja produtsent viis selle muusikamessile, kust see müüdi 65 riiki. Tema väitel müüdi seda kaheksa miljonit eksemplari: kõrtsis sündinud mäng võimaldas tal viimaks muusikast ära elada.

Muusika ja tuntumad lood

Ta ühendas rumba, plaksutamise, koorid ja refräänid, mida mõisteti ka ühist keelt oskamata. Loost „Taka Takata“ tehti üle saja versiooni ning 1973. aastal tõi see talle kuldplaadid Hollandis ja Prantsusmaal. Hiljem avaldas Paco Paco veel singleid, nende seas „Capunca“, kuid samasugust plahvatuslikku edu ta enam ei korranud. Tema huumor võis puudutada ka poliitikat: lugu „¡Oye, Tío, Qué Vamos a Votar!“ keelati Hispaanias üleminekuajal. Pärast Málagasse naasmist salvestas ta loo „A Rumba da Gaita“, kus hispaania kitarr segunes torupilliga; Galicias leidis see mõningast vastukaja.

Mis sai edasi

Aastate möödudes tõmbus ta esiplaanilt tagasi ja hakkas Málagas ettevõtlusega tegelema, kuid muusikast ta päriselt ei kadunud: aeg-ajalt kirjutas ta laule teistele esitajatele. Enam kui neljakümne singli ja viie kauamängiva plaadini ulatunud karjääri järel avaldas ta 2021. aastal koos ajakirjanik Antonio Montillaga oma memuaarid. Tagasi vaadates kirjeldas ta end suurte müüginumbrite asemel palju tagasihoidlikumalt: ta olevat endiselt Reza tänava maja number 15 mees.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 16.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada