Kuidas alustati

Owl City ei ole tavapärane ansambel, vaid laulja, laulukirjutaja, produtsendi ja multiinstrumentalisti Adam Youngi artistinimi. 2007. aastal elas ta koos vanematega Owatonnas ja töötas laos. Unetus, igavus ja peaaegu olematu kohalik muusikaelu ajendasid teda öösiti üksinda salvestama. Ühel juunikuu nädalavahetusel hakkas ta arvutis meloodiaid ja laulusõnu kokku seadma.

Young laadis laulud vähese reklaamiga MySpace'i ning avaldas seitse neist EP-l „Of June“. Kuulajad jagasid muusikat omavahel, sest neid köitsid selle igatsevad elektroonilised kõlad ja unenäolised kujundid. Seejärel ilmus omal käel välja antud album „Maybe I'm Dreaming“, kuid Young jäi tema ümber koguneva muusikatööstuse suhtes ettevaatlikuks. Hiljem meenutas ta, et tal polnud kunagi olnud plaani ja kõik lihtsalt juhtus.

Tuntuks saamine

Viimaks sõlmis Universal Republic temaga lepingu ning „Ocean Eyes“ sai 2009. aastal tema esimeseks suure plaadifirma alt ilmunud albumiks. Üksinda töötanud mehele tõi esinemine uue mure: esimestel kontsertidel vajas ta taustabändi, et arvutis loodud seaded laval elama panna. Seejärel tõusis „Fireflies“ — lugu, mida ta ise polnud pidanud ilmseks singlikandidaadiks — Billboard Hot 100 edetabelis esikohale ning vallutas edetabelite tipu 26 riigis.

Muusika ja tuntumad lood

Tema helikeel ühendab helged süntesaatorimustrid, kihilised vokaalid, akustilised pillid ja laulutekstid, mis muudavad argielu usteks kujutlusmaailmadesse. Young on korduvalt nimetanud varaseks murranguliseks avastuseks filmimuusikat, eriti Thomas Newmani heliriba filmile „Finding Nemo“. Hiljem kirjutas ta ise lõputiitrite laulud filmidele „Legend of the Guardians: The Owls of Ga'Hoole“ ja Disney „Wreck-It Ralph“ ning nii jõudis tema filmilik kujutlusvõime päris filmi juurde.

Album „The Midsummer Station“ viis ta kokku teiste laulukirjutajate ja produtsentidega, „Good Time“ — tema duett Carly Rae Jepseniga — sai aga järgmiseks rahvusvaheliseks hitiks. Ometi jäi Owl City ühe inimese projektiks: ta vormis Minnesota kodustuudios laule, kasutades programmeerimist, klahvpille, kitarre, keelpille ja ümbrushelide salvestisi.

Mis sai edasi

2016. aastal pani Young Owl City ajutiselt kõrvale, et luua üksteist instrumentaalalbumit, mis kujutasid ajaloosündmusi kunagi valmimata filmide heliribadena. 2018. aastal naasis ta isiklike lugudega popmuusika juurde albumil „Cinematic“ ning 2023. aastal järgnes „Coco Moon“. Viimase puhul püüdis ta taastada tunnet, mis saatis teda üksinda muusikat tehes enne, kui keegi teda jälgis — tagasi sinnasamasse omaette tuppa, kust Owl City alguse sai.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada