Kuidas alustati

Igor Maasik, kes kandis 1989. aastani perekonnanime Maksimov, lõpetas Tartu Ülikooli keemikuna ning töötas mõne aasta Narvas õpetaja ja Tartu konservitehases keemikuna. Tema lavanimi ei sündinud turunduskoosolekul: Bellaks kutsusid teda lähedased juba lapsepõlves ja õetütar lisas nime ette „onu“. Maasik meenutas ise nime algust napilt: „Mulle meeldis selle kõla“. Narva rahvateatris saadud lavakogemus viis ta 1980. aastate lõpul kollektiivini Onu Bella ja Öörahu, kus keemikuharidus ja provokaatori lust said esimest korda kokku ühes lavategelases.

Tuntuks saamine

Soolokarjäär sai hoo sisse 1990. aastate alguses. 1992. aasta kasseti nimilugu „Ma võtsin viina“ salvestati mänedžer Aarne Valmise meenutuse järgi alles siis, kui stuudioaega üle jäi; oodatud hitt pidi olema hoopis Pink Floydi ainetel tehtud „Õpime puskarit ajama“. Publik valis teisiti. Valmise sõnul ulatusid Onu Bella kassettide tiraažid 10 000–15 000 eksemplarini ning edule aitasid kaasa samamoodi üle võlli keeratud videod ja kontserdid.

Muusika ja tuntumad lood

Onu Bella põhirelv polnud viisipuhas laul, vaid äratuntava välismaise meloodia pööramine eestikeelseks naljaks. Valmis meenutas, et Onu Bella suutis neljal võttel sama koha täpselt ühtmoodi valesti laulda; rütmitunnetuse õppis ta siiski ära. Avalik kuju oli lärmakas ja seksuaalselt provokatiivne, kuid tema kauaaegse koostööpartneri hinnangul oli Bellal palju tugevam sisemine tsensuur, kui pealt paistis. Lava taga oli Maasik süvitsi muusikahuviline: ta tundis eriti hästi Frank Zappa loomingut, post-punki ja new wave’i ning pöördus elu lõpul trance’i poole.

Koht eesti muusikas

Onu Bella ei jäänud üksnes 1990. aastate mälupildiks. Tema loodud tegelaskuju seostati hiljem terve üleminekuaja vabaduse, piire katsetava huumori ja vastuoludega. 2023. aastal tõi Eesti Draamateater lavale Kertu Moppeli „Onu Bella tähestiku“, kus Bellat kehastas mitu näitlejat, sest lavastus vaatles fenomeni, mitte üksnes Igor Maasiku elulugu.

Mis sai edasi

Onu Bella tegevus jäi Aarne Valmise sõnul soiku, kui Maasik hakkas üha enam keskenduma poliitikale ja eelseisvatele valimistele. Pärast popkarjääri kõrghetke tegutses Maasik meelelahutajana edasi, kuid teises vormis. Ta töötas õhtujuhi ja plaadikeerutajana, kirjutas nii autobiograafilisi kui ka humoorikaid raamatuid ning tegi raadiosaateid. Igor Maasik suri 1. mail 2018 pärast pikka haigust, 56-aastasena. Tema viimaseks töökohaks jäi Raadio 2, kus ta juhtis saateid „Bella paradiis“, „Bella pühapäevakool“ ja „Suur lõunamere armastus“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga26 allikatKontrollitud 24.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada