Kuidas alustati

John Smith ja Valerie Day kohtusid 1975. aastal Portlandi kommuunis, kuhu Smith oli sattunud hääletusreisil tehtud kõrvalepõike järel. Mõne aasta pärast mängisid mõlemad Portlandi ladina džässi ringkonnas. Pärast reisi New Yorki 1970. aastate lõpus võttis Smith muusikas uue suuna ning Nu Shooz alustas 1979. aastal neljaliikmelise soul-bändina, mille kõlas oli fusioonmuusika mõjutusi. Kui bänd lisas puhkpillid, sai sellest üks Portlandi nõutumaid klubiansambleid, ent raske ringreis lõhkus üheksaliikmelise koosseisu. 1983. aastaks oli Smithi ja Day ümber taas koos seitsmeliikmeline ansambel.

Tuntuks saamine

Sama aasta talvel rentis Smith neljarajalise salvesti ja alustas tööd looga, millest sai „I Can't Wait“. Nu Shooz salvestas selle 1985. aasta EP-le „Tha's Right“ ning Portlandi raadiokuulajad võtsid loo nii soojalt vastu, et sellest sai piirkondlik esikümnehitt. Suured plaadifirmad ütlesid siiski ära. Asi pöördus alles siis, kui Hollandi DJ ja produtsent Peter Slaghuis leidis kaheteisttollise singli ja tegi sellest remiksi; tema versioonist sai Ameerikas nõutud importplaat. Atlantic sõlmis Nu Shooziga lepingu 1986. aasta jaanuaris, kui bänd oli juba seitse aastat klubides oma oskusi lihvinud.

Muusika ja tuntumad lood

Nu Shoozi kõla keskmes olid Day hääl ja Smithi lood; see helipilt ühendas souli ja funki tunnetuse elektroonilise tantsupopiga. Järgmised edukad lood olid „Point of No Return“ ja hiljem „Should I Say Yes“. Kui paar naasis 2016. aastal albumiga „Bagtown“, pöördusid nad teadlikult tagasi orgaanilise 1970. aastate souli juurde. Smith võttis muutuse OPB-le kokku ühe lausega: „Plaadil ei ole ühtegi süntesaatorit, seal kõlab päris klaver.“

Edu ja tunnustus

„I Can't Wait“ jõudis Suurbritannia singlitabelis teisele kohale ja püsis 100 parema seas neliteist nädalat. Album „Poolside“ sai kuldplaadiks ning läbimurde järel esines Nu Shooz seitsmekümne kolme päevaga seitsmekümnes linnas. 1987. aastal esitas Recording Academy ansambli Grammy auhinnale parima uue artisti kategoorias.

Mis sai edasi

Pärast seda, kui Atlantic 1992. aastal ansambliga lepingu lõpetas, kirjutas Smith muusikat reklaamidele ja sõltumatutele filmidele, Day aga töötas stuudiolöökpillimängija, lauluõpetaja ja džässilauljana. Esmalt naasid nad Nu Shooz Orchestrana, seejärel avaldasid 2010. aastal „Pandora's Box“ ja 2012. aastal arhiivialbumi „Kung Pao Kitchen“. Endised liikmed liitusid 2013. aastal taaselustatud kontserdibändiga ning kolm aastat hiljem valmis „Bagtown“. Seitse aastat esinesid nad Ameerika Ühendriikides ja Kanadas 1980. aastate muusikat taaselustavatel kontsertidel; 2019. aastal teatasid Day ja Smith, et lõpetavad esinemise.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 12.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada