Kuidas alustati

Nicholas David Kershaw sündis 1958. aastal Bristolis ja kasvas üles Ipswichis, kus kitarr ja kohalikud ansamblid olid tähtsamad kui sidemed meelelahutusmaailmas. Pärast kolme aastat töötutoetuste ametis, mida ta ise on nimetanud kohutavaks, liitus ta kutselise džässfusiooni ansambliga Fusion. Kui ansambel laiali läks, pani ta ajakirja Melody Maker kuulutuse, et leida mänedžer. Vastajaks osutus endine Heavy Metal Kidsi muusik Micky Modern, kes muutis Kershaw' tööelu suunda.

Tuntuks saamine

Micky Moderni toel salvestatud demod tõid Kershaw'le lepingu MCA-ga. Tema esimene singel „I Won't Let The Sun Go Down On Me“ jõudis 1983. aastal vaid 47. kohale, kuid plaadifirma käsitas seda ettevalmistusena. „Wouldn't It Be Good“ tõusis 1984. aasta alguses 4. kohale; esimene singel anti seejärel uuesti välja ja see jõudis 2. kohale. Aastaga oli endisest töötutoetuste ametnikust saanud üks Suurbritannia silmapaistvamaid uusi popstaare.

Muusika ja tuntumad lood

Tema lihvitud popmuusika taga peitus muusik, keda oli kujundanud progressiivne rokk. Kershaw on öelnud, et oli iseäranis Peter Gabrieli ajastul pöörane Genesise austaja ning kuuleb seda mõju oma akordides ja laulude ülesehituses. Albumid Human Racing ja The Riddle jõudsid mõlemad 1984. aastal Ühendkuningriigi edetabelis 10 parema hulka. Kuvand kujunes aga enesekindlusest kiiremini: hiljem meenutas ta, et tundis end stuudios mugavalt, kuid oli täiesti nõutu, kui ilmus kaamera ja tal kästi popstaari mängida.

Edu ja tunnustus

Official Chartsi arvestuses on Kershaw'l viis Ühendkuningriigi edetabeli 10 parema hulka jõudnud singlit ja kokku 62 nädalat 40 parema hulgas. 1985. aastal astus ta Wembley Live Aidi lavale. Ta meenutas, et Bob Geldof pakkus kõigepealt välja kontserdi Heathrow's; mõte kasvas Hammersmith Apollost Wembley Arenaks ja lõpuks Wembley Stadiumiks. Kuninglikust loožist Queenit vaadates mõtles ta, et inimesed mäletavad seda ning toimuv on midagi erilist.

Mis sai edasi

1989. aastal tegi Kershaw salvestajakarjääris umbes kümneaastase pausi ning keskendus laulude kirjutamisele ja produtseerimisele. Esimene suur tulemus oli „The One and Only“, mis tõi Chesney Hawkesile 1991. aastal Ühendkuningriigi edetabelis 1. koha. Edu ei teinud uut rolli lihtsaks: tema kirjastaja saatis laule pidevalt tagasi, sest need kõlasid liiga palju Nik Kershaw' moodi. Nii pidi ta uuesti mõtlema, kuidas kirjutada teistele häältele. Kuna ta oli pettunud, et kaotas oma laulude üle kontrolli, naasis ta 1999. aastal albumiga 15 Minutes omaenda plaatide juurde. Hilisemad väljaanded, nende seas Ei8ht (2012), Oxymoron (2020) ja kaks kogumikku Songs from the Shelf (2022–23), muutsid oletatava pausi teiseks, tema enda juhitud karjääriks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 02.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada