Kuidas alustati

Nik Kershaw sündis 1958. aastal Bristolis ja kasvas üles Ipswichis. Ta mängis kitarri kohalikes bändides, nende seas džäss-funk-ansamblis Fusion. Kui bändidega töö otsa sai, oli ta aasta töötu, kirjutas laule ja viis demosid plaadifirmadesse. MCA sõlmis temaga lepingu 1982. aasta lõpus: nõnda oli kitarrist muutnud tühja kalendri laulude kataloogiks.

Tuntuks saamine

Tema esimene singel „I Won’t Let the Sun Go Down on Me“ jõudis 1983. aastal 47. kohale. Tema mäletamist mööda ei sattunud keegi paanikasse: tollal ehitati karjääri. Debüütsingel valmistas raadiojaamad ja ajakirjanduse ette looks „Wouldn’t It Be Good“, mis ilmus 1984. aasta jaanuaris ja jõudis neljandale kohale. Debüütsingli kordusväljaanne tõusis seejärel teisele kohale. Esinemised Duran Durani soojendajana ja tulnukat meenutav välimus muusikavideos aitasid teha Ipswichi laulukirjutajast 1984. aasta ühe nähtavama popstaari.

Muusika ja tuntumad lood

Kui Kershaw albumit „Human Racing“ tutvustas, anti talle kaks nädalat, et kirjutada suurem osa teisest albumist. Kui produtsent ütles, et ei kuule selles singlit, läks Kershaw ülakorrusele ja kirjutas loo „The Riddle“ viisi umbes kümne kuni viieteistkümne minutiga. Tekst sündis tähenduseta juhuvokaalina, mille ainus ülesanne oli hoida riimi ja rütmi. Katsed kirjutada korralikke sõnu ei andnud tulemust, nii et ajutine tekst jäigi alles. Selles loos on näha tema tööviis: meloodia, sõnade kõla ja stuudiomeisterlikkus võisid olla tähtsamad kui sõnasõnaline seletus.

Edu ja tunnustus

Ühendkuningriigi edetabelites kogus Kershaw karjääri jooksul viis esikümnesinglit ja veetis 62 nädalat Top 40 seas. See tempo nõudis oma hinda. Hiljem kirjeldas ta aega 1984. aasta jaanuarist 1985. aasta lõpuni rongina, millelt polnud võimalik maha astuda. 1985. aastal esines ta Live Aidil ilma heliproovita, unustas osa loost „Wouldn’t It Be Good“ ja laulis esimese salmi uuesti. Läbielatu vapustas teda sedavõrd, et enne kolmandat albumit tegi ta pika pausi.

Mis sai edasi

1990. aastate alguses tõmbus Kershaw tagaplaanile ning hakkas teistele kirjutama ja produtseerima. Üks selle perioodi varasemaid laule, „The One and Only“, seisis riiulil, enne kui Chesney Hawkes selle salvestas. Kümnendi lõpuks oli ta teiste häältele kirjutatud üldsõnalistest tekstidest ja vastukäivatest arvamustest sedavõrd tüdinud, et hakkas taas enda nime all plaate tegema. Esialgu hoidis ta kaheksakümnendate taaselustumisest eemale, sest ei tahtnud, et teda määratletaks vaid nooruspõlve lühikese kõrghetke järgi. 2023. aastaks nimetas ta hitte vanadeks sõpradeks: tema mäletamist mööda esines ta Rewindi festivalil esimest korda 2010. aastal ja käis seal pärast seda peaaegu igal aastal.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 03.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada