Kuidas alustati

Filippo Neviani hakkas üheksa-aastaselt kitarri ja trumme mängima. 1986. aastal asutas ta kantriduo Winchester; kolm aastat hiljem sai temast ansambli White Lady laulja ja basskitarrist. Ansambel alustas Police’i lugude esitamisega ning jõudis omaloominguni, samal ajal kui tema kirjutas oma esimesi laule. 1991. aastal valis ta soolokarjääri: sai Castrocaros teise koha ja sõlmis lepingu plaadifirmaga Fonit Cetra. Esimene plaat ilmus 1992. aastal juba esinejanime Nek all.

Tuntuks saamine

1993. aastal osales ta Sanremos uute tulijate võistlusel lauluga „In te“. Rahvusvaheline läbimurre tuli neli aastat hiljem: „Laura non c’è“ ja selle hispaaniakeelne versioon „Laura no está“ viisid ta Euroopa ja Ladina-Ameerika kuulajateni. 1999. aastal oli ta kontserdireisil Itaalias, Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Selleks ajaks salvestas ta juba nii itaalia kui ka hispaania keeles.

Muusika ja tuntumad lood

Rokilike kitarridega popmuusikat tehes otsis ta üha uusi koostööpartnereid. 2005. aastal võitis ta lauluga „Lascia che io sia“ Festivalbari; 2007. aastal laulis ta koos Hispaania ansambliga El Sueño de Morfeo ning 2008. aastal tegi Craig Davidiga koostööd loos „Walking Away“. 2015. aastal naasis ta pärast kaheksateistkümneaastast pausi Sanremosse: „Fatti avanti amore“ sai teise koha ning kaverite õhtul võitis ta laulu „Se telefonando“ esitusega.

Lava hakkas ta ka teistega jagama: 2018. aastal käis ta kontserdireisil koos Max Pezzali ja Francesco Rengaga. Rengaga pani ta hiljem kokku kahe laulja ühisprojekti, millest kasvasid välja 2023. aasta album „RengaNek“ ja ühine naasmine Sanremosse 2024. aastal.

Mis sai edasi

2020. aastal vasaku käega juhtunud õnnetus pani teda kartma, et ta ei saa enam muusikuna töötada. Kõige raskem oli tema hilisema meenutuse järgi hingeline valu: selle käega võttis ta akorde ja kirjutas. Edasi viis tee teda ka televisiooni: 2022. aastal hakkas ta juhtima tänavaartistidele pühendatud saadet „Dalla strada al palco“. 2026. aastal saatejuhtimisest rääkides nimetas ta end endiselt õpipoisiks: kontserdist erineva rütmi ja töökorralduse õppimine andis talle uut indu.

Ta jäi aga seotuks linnaga, kus oli üles kasvanud. 2026. aasta juulis ütles ta ajakirjale Vanity Fair: „Minu jaoks on Sassuolo Ameerika: see on maagiline paik“. Kodu taga leidis ta eest metsa, künkad ja pere.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 30.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada