Neil Young
Neil Young on kuus aastakümmet suhtunud kindlustundesse kui ohumärki: haprale häälele akustilise kitarri saatel võib ette hoiatamata järgneda Crazy Horse’i kärisev kitarrimüra. Rock & Roll Hall of Fame tõstis esile tema rahutut loomust ning nimetas teda artistiks, kes on otsustanud end üha uuesti luua.
Viimati eetris · Get Back To The Country
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Get Back To The Country2 korda eetrisviimati
- 2Heart of Gold90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Young on lavastanud filme pseudonüümi Bernard Shakey all.
- Young, Willie Nelson ja John Mellencamp panid üheskoos aluse heategevusüritusele Farm Aid.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Neil Young sündis Torontos, põdes lapsena lastehalvatust ja veetis teismeea Winnipegis, kus mängis kohalikes ansamblites. Pärast ansambleid Squires ja Mynah Birds sõitsid Young ja basskitarrist Bruce Palmer 1966. aastal Los Angelesse – Pontiacist ehitatud surnuautoga. Seal kohtus Young taas Stephen Stillsiga ja pani aluse ansamblile Buffalo Springfield. Ansambel segas rahutult folki, kantrit ja võimendatud rokki ning andis Youngi juba siis eripärasele häälele avara kõlapinna.
Tuntuks saamine
Pärast soolodebüüti salvestas Young albumi „Everybody Knows This Is Nowhere“ koos ansambliga Crazy Horse. „After the Gold Rush“ näitas teda tundliku laulukirjutajana; „Harvest“ tegi temast suure publiku tähe ning „Heart of Gold“ jäi tema ainsaks singliks, mis tõusis USA edetabeli esikohale. Selle edu kordamise asemel avaldas Young kareda kontsertalbumi „Time Fades Away“ ning leinast varjutatud albumid „On the Beach“ ja „Tonight’s the Night“.
Muusika ja tuntumad lood
Young on kogu loomingu vältel keeldunud paigale jäämast. Koos ansambliga Crazy Horse eelistab ta kriipivaid kitarridialooge ja lihvimata esitusi; üksi või vaiksemate ansamblitega võib ta kõlada napilt ja haavatavalt. 1980. aastatel katsetas ta elektroonilisi kõlasid, rockabilly-muusikat ja kantrit. Tema plaadifirma Geffen kaebas ta koguni kohtusse, sest pidas neid plaate tema loomingule mitteomaseks – nii jõudis kunstilise vabaduse ja äriliste ootuste vaidlus päriselt kohtusaali.
Young kirjeldab laulude kirjutamist mitte niivõrd käsitööna, kuivõrd katkestusena. 2021. aasta intervjuus ütles ta: „Kui laul sinu juurde tuleb, pead kõik muu pooleli jätma.“ Tema kataloogis on kõrvuti viimistletud klassikud, esimese võttega tehtud toored salvestised, protestilaulud ja hiljem arhiivist välja toodud projektid. Tema kärarikas looming sai eeskujuks 1990. aastate alternatiivansamblitele, kuid samal ajal pöördus Young ikka ja jälle tagasi kantriharmooniate ja akustilise jutustamise juurde.
Edu ja tunnustus
Rock & Roll Hall of Fame võttis Youngi 1995. aastal liikmeks sooloartistina ning 1997. aastal teist korda koos ansambliga Buffalo Springfield. Kahekordne tunnustus sobib karjääriga, milles on läbivalt kuulda Youngi enda autorihäält, kuid kaaslased vahetuvad: Crosby, Stills, Nash & Young, Crazy Horse ning albumil „Mirror Ball“ ka Pearl Jam.
Mis sai edasi
Arhiiviprojektiga Neil Young Archives hoiab Young oma minevikku elavana ja teeb samal ajal edasi uusi plaate. 2026. aastal ilmus „Second Song“, tema teine stuudioalbum koos ansambliga Chrome Hearts. Poolakustilisel albumil on viis uut lugu. Lisaks salvestas kaheksakümneaastane Young uue ansambliga uuesti kaks pala, mille ta oli kirjutanud juba enne kuulsust: „Casting Me Away From You“ ja „I’ll Love You Forever“.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 12.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
