Kuidas alustati

Nancy Sinatra astus kutselise lauljana esimest korda üles 19-aastaselt 1960. aasta telesaates „Welcome Home Elvis“, kus temaga olid laval isa ja Elvis Presley. Perenimi avas küll uksi, kuid tema sõnul tuli siseringi jõudes ise hakkama saada. Järgnesid malbe kuvandiga singlid, mis USA-s läbimurret ei toonud. 1960. aastate keskpaigas oli publiku popmuusikamaitse muutumas ning plaadifirma õhutusel kohtus ta laulukirjutaja ja produtsendi Lee Hazlewoodiga.

Tuntuks saamine

Hazlewood esitas talle katsetamiseks kantrihõngulise loo, mida oli kavatsenud ise laulda. Sinatra taipas kohe, kuidas rollid pöörduvad: mehe suust kõlas ähvardus inetult, naine aga sai selle muuta mänglevaks ja trotslikuks. Ta jäi kindlaks soovile salvestada „These Boots Are Made for Walkin’“. Salvestisel toetasid teda seadja Billy Strange ja Wrecking Crew. Tagasihoidliku brüneti kuvandi asemele tulid plaatinablond soeng, Carnaby Streeti mood ja jõuline kontraalthääl. 1966. aastal jõudis album „Boots“ USA edetabeli 5 parema hulka; nimilugu tõusis edetabeli tippu nii Ameerikas kui ka Suurbritannias ning seda müüdi üle miljoni eksemplari.

Muusika ja tuntumad lood

Hitt ei jäänud ühe loo sähvatuseks: Sinatra ja Hazlewood tegid koostööd veel aastaid. „Sugar Town“ ja „How Does That Grab You, Darlin’?“ jõudsid 10 parema hulka. Duettides, sealhulgas lugudes „Sand“, „Summer Wine“ ja „Some Velvet Morning“, kõlas tema jahe ja vaoshoitud hääl kontrastina Hazlewoodi sügavale baritonile. 1967. aastal laulis ta sama väljapeetud hoiakuga James Bondi tunnusloo „You Only Live Twice“.

Edu ja tunnustus

Aastatel 1966–1968 jõudis kümme Sinatra singlit USA edetabeli 40 parema hulka. Recording Academy nomineeris loo „These Boots Are Made for Walkin’“ kahes kategoorias; tema duett Frank Sinatraga „Somethin’ Stupid“ pälvis nominatsiooni aasta salvestise kategoorias. Uus lauljahääl ja koostöö Hazlewoodiga tõid talle publiku, kelleni ta jõudis perekonnanimest sõltumata.

Mis sai edasi

Pärast tütarde A.J. ja Amanda sündi 1970. aastate alguses jäi tema karjäär vaiksemaks. Kui ootamatult suri tema abikaasa, tantsija ja koreograaf Hugh Lambert, lõpetas Sinatra töötamise ning pühendas enda sõnul kümme aastat perele. Ta naasis 1995. aastal looga „One More Time“, kuid selle välja andnud väike plaadifirma lõpetas tegevuse. Järgmise põlvkonna tunnustus tuli hiljem. Quentin Tarantino pani tema „Bang Bang“ hõreda seadega salvestise filmi „Kill Bill: Volume 1“ algustiitrite taustaks ning tema 2004. aasta albumil lõid kaasa teiste seas Morrissey, Jarvis Cocker, Thurston Moore, Bono ja the Edge. Morrissey laulis taustavokaali loos „Let Me Kiss You“; Bono ja the Edge andsid albumile loo „Two Shots of Happy, One Shot of Sad“, mida Frank Sinatral ei õnnestunud salvestada. 2020. aastal võeti „These Boots Are Made for Walkin’“ Grammy kuulsuste halli ning Sinatra alustas koos Light in the Atticuga arhiivisarja, mis on toonud tema loomingu uute kuulajateni.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 03.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada