Kuidas alustati

Enne suuri areene kohtusid Marcus Mumford, Ben Lovett, Ted Dwane ja Winston Marshall Londonis Bosun’s Lockeri ümbruses. Mumford tõi kaasa osalt bluegrass’ist inspireeritud lood ning teistest said tasapisi tema kõrval püsivad pillimehed. Proovi tehti vahel kontserdipaiga ees kõnniteel või heliproovi ajal. 2008. aastal algusaega meenutades ütles Mumford: „Meil ei olnud kunagi kindlaid rolle.“ 2007. aasta talvel hakkasid nad koos laule kirjutama ning mitteametlikust saatekoosseisust sai bänd.

Tuntuks saamine

2009. aasta debüütalbum „Sigh No More“ kandis ühise mängimise energia suuremale lavale: hoogne akustilise kitarri rütm, kihilised harmooniad ja basstrummi pulss võisid panna publiku ka mõtlikule loole ühiselt kaasa laulma. „Little Lion Man“ tutvustas seda kõla, „The Cave“ aga aitas albumil jõuda Billboard 200 edetabelis teisele kohale.

Muusika ja tuntumad lood

Edu ähvardas kiiresti muutuda puuriks. Pärast albumit „Babel“ keeldus nelik tegemast uuesti samasugust plaati. 2015. aasta albumi „Wilder Mind“ jaoks vahetas Marshall bandžo elektrikitarri vastu, Mumford kasutas täismõõdus trummikomplekti ning bänd kirjutas muusikat stuudios, mitte peamiselt tuuril. Tulemus ei olnud võimenditega folkmuusika, vaid teadlik pööre tihedate elektriroki kõlamaastike poole. „Delta“ laiendas hiljem helipilti elektrooniliste vaheosadega.

Edu ja tunnustus

Kõige suurema kaubandusliku edu tõi bändile just algne valem, mis viis nad Londoni folgiringkonnast palju kaugemale. 2012. aasta singel „I Will Wait“ jõudis Billboard Hot 100 edetabelis kaheteistkümnendale kohale ning „Babel“ tõusis Billboard 200 edetabelis esikohale. 2013. aasta Grammy auhindade jagamisel võitis „Babel“ aasta albumi Grammy, kolme bändi rongituuri dokumentaalfilm „Big Easy Express“ aga parima pika muusikavideo Grammy. Auhinnad jäädvustasid bändi akustilise ajajärgu, kuid muusikud ise pidasid seda üheks etapiks, mitte mundriks, mida tuleks alatiseks kanda.

Mis sai edasi

Kui pandeemia oli uue muusika tegemise edasi lükanud, lahkus Marshall bändist ja Marcus Mumford tegi sooloalbumi. Lovett, Dwane ja Mumford naasid 2025. aasta märtsis kolmeliikmelisena albumiga „Rushmere“ ja tõid tagasi bandžo ning akustilise kitarri, loobumata seejuures vahepealsetest katsetustest. Seejärel kiirenes loometempo: 20. veebruaril 2026 ilmus Aaron Dessneri produtseeritud „Prizefighter“, millel tegid kaasa muu hulgas Chris Stapleton, Hozier, Gigi Perez ja Gracie Abrams. Väiksem põhikoosseis ajendas bändi kaasama albumi neljateistkümnele loole hoopis rohkem hääli.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 23.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada