Kuidas alustati

Mory Kanté kasvas üles mande pärimuslaulikute traditsioonis: tema isa juhtis kohalikke pärimuslaulikuid, ema aga pärines Mali pärimuslaulikute suguvõsast. Kui ta saadeti Bamakosse õppima, puutus ta seal balafoni ja kora kõrval kokku ka lääne popmuusikaga. Tema varajane ansambel Apollos oli pulmades nii hinnatud, et kui üks peigmees jättis nad esinema tellimata, korraldati pulmatseremoonia pruudi kaebuse peale ümber.

Tuntuks saamine

1971. aastal liitus Kanté Bamako raudteejaamas tegutsenud Mali ansambliga Rail Band kitarristi ja balafonimängijana. Kui Salif Keita 1973. aastal lahkus, sai Kantést solist, kes tõi pärimuslaulikute iidse ainese repertuaari, kus kõlasid ka funk, afrobiit ja Kuuba mõjutused. Ansambel tõmbas kuulajaid kõikjalt Lääne-Aafrikast ja tõi Kantéle piirkondliku tuntuse, enne kui ta alustas otsast peale sooloartistina.

Pärast ansamblist lahkumist asus ta 1978. aastal Abidjani elama. Samal ajal kui teised ansamblid ostsid kitarre ja klahvpille, rajas Kanté oma koosseisu kora, balafoni, boloni ja djembe ümber. Klubikontsertide järel ilmus 1981. aastal tema debüütalbum „Courougnegne“; sellele järgnesid 75-liikmeline Mandingi ballett ja kolimine Pariisi.

Muusika ja tuntumad lood

Pariisis viis Kanté oma põhiidee suurema publikuni: pärimuspillid võisid moodsat tantsumuusikat juhtida, mitte üksnes kaunistada. 1984. aasta albumil „Mory Kanté à Paris“ kõlas loo „Yéké Yéké“ varasem ja traditsioonilisem versioon; 1987. aastal albumile „Akwaba Beach“ salvestatud versioon seadis võimendatud kora kõrvale bassi, puhkpillid, trummid ja koori. Kanté selgitas hiljem Guardianile oma eesmärki: „Peame leidma pärimuspillidele koha ja andma neile üleilmsel muusikamaastikul väärtuse.“

Edu ja tunnustus

„Yéké Yéké“ oli esimene Aafrika singel, mida müüdi üle miljoni eksemplari. See jõudis Hispaanias ja Madalmaades esikohale, Saksamaal, Šveitsis ja Prantsusmaal esiviisikusse ning hilisemad remiksid tõid selle tagasi Suurbritannia edetabelisse. Kanté ei jäänud edu tõttu siiski ühe kõla külge kinni: 2004. aasta albumilt „Sabou“ jättis ta välja klahvpillid ja elektroonilised löökpillid ning pöördus tagasi kora, balafoni, hääle ja käsitrummide akustilise koosmängu juurde.

Mis sai edasi

Kanté kasutas oma tuntust ka väljaspool lava. 2001. aastal nimetati ta FAO hea tahte saadikuks ja ta võitles nälja vastu. 2014. aastal osales ta koos Salif Keita, Oumou Sangaré ja teistega loos „Africa Stop Ebola“. Ta rajas Conakry lähistele ka stuudiod ja auditooriumi. Aasta enne surma astus ta Londoni Barbicanis üles taaselustatud ansambliga Las Maravillas de Mali, endiselt võimsa häälega ja nagu ikka valges. Ta suri 22. mail 2020 Conakry lähistel.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 23.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada