Miraz
Ansambli „Мираж“ laval vahetusid näod, kuid kõlaritest kostis sageli hoopis teise laulja hääl. Just selle ebatavalise korralduse tõttu sai ansamblist ühtaegu hilise nõukogude aja diskoteekide sümbol ja üks popmuusika kõige keerulisema looga ansambleid.
Viimati eetris · Muzyka nas cbjazala
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Muzyka nas cbjazala4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Aleksei Gorbašov tutvus Andrei Litjaginiga stuudioseadmete kaudu, mida nad kasutasid kordamööda Gorbašovi naise vanaema tühjas korteris.
- 1989. aastal tegi „Мираж“ muusikalises komöödias „Наш человек в Сан-Ремо“ külalisetteaste ja esitas seal laulu „Я больше не прошу“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Lugu ei alanud mikrofoni ees seisvatest neidudest, vaid elektroonilise muusika ansamblist „Зона активности“, kus mängis Moskva Lennundusinstituudi üliõpilane Andrei Litjagin. 1986. aasta veebruaris sai projekt nimeks „Мираж“. Litjagin kirjutas muusika, Valeri Sokolov sõnad ning esimesed vokaalpartiid salvestas helilooja tuttav Margarita Suhhankina. Suhhankina valis toona ooperikarjääri ja jõudis projektile salvestada kolm laulu. Hiljem meenutas ta: „Laulud olid pöörased – ma ulusin, karjusin ja tegin mingeid ebainimlikke hääli.“
Ülejäänud partiid usaldati Natalja Gulkinale. Gulkina viis salvestust ja Suhhankina kolm laulu said debüütkassettalbumi „Звёзды нас ждут“ aluseks; album ilmus 3. märtsil 1987. Juba siis polnud „Мираж“ tavaline ühe solistiga ansambel, vaid stuudioprojekt, kus salvestatud hääled ja laval nähtavad näod ei pruukinud kokku langeda.
Tuntuks saamine
Pool aastat pärast albumi ilmumist algasid kontserdireisid. Gulkinaga liitus laval Svetlana Razina ning peagi andis ansambel 80–90 kontserti kuus. Sokolovi sõnul läks ansambel veebruaris teele ja jõudis Moskvasse tagasi alles augustis. 1988. aastal lahkusid Gulkina ja Razina, et teha oma projekte; nende järel esinesid laval Natalja Vetlitskaja, Irina Saltõkova ja Tatjana Ovsijenko.
Muusika ja tuntumad lood
Teine kassettalbum „Снова вместе“ salvestati 1988. aasta suvel. Suhhankina naasis stuudiosse põhihääleks, kitarrist Aleksei Gorbašov lisas aga tantsulisele põhjale rokikitarri – sellest kooslusest sai ansambli käekiri. Just sellelt albumilt pärinevad „Музыка нас связала“, „Новый герой“ ja „Наступает ночь“. Kontsertidel kõlasid need fonogrammilt Suhhankina häälega, publiku ees esinesid aga teised solistid.
1991. aastal asendas Ovsijenkot Jekaterina Boldõševa. Koos temaga hakkas ansambel laulma elavalt, kuid Gorbašov ja tema äratuntav kitarriliin jäid alles. Kolmas album valmis, kuid majanduskriisi tõttu lükkus selle ilmumine edasi; materjal jõudis kuulajateni eri versioonidena alles palju aastaid hiljem.
Edu ja tunnustus
Ansambli 18. aastapäeva kontserdile kogunesid 2004. aasta detsembris Moskva spordikompleksi „Олимпийский“ peaaegu kõik eri aegade tähtsamad naisliikmed. Ühel laval olid Suhhankina, Gulkina, Razina, Ovsijenko, Saltõkova ja Boldõševa ning igaüks laulis oma häälega. Sel õhtul oli selgelt näha, et ansambli lugu ei ole ühe koosseisu lugu, vaid mitme hääle ja lavaajastu oma.
Mis sai edasi
2016. aasta septembris andis Andrei Litjagin kirjastusele „Джем“ oma mitme teose avaliku esitamise ainuõigused ning õiguse kasutada kaubamärki „МИРАЖ“; samal ajal otsustati ansambel Jekaterina Boldõševa ja Aleksei Gorbašoviga taaselustada. Ansambel jätkas esinemist. 2026. aastal rääkisid muusikud, et loo „Музыка нас связала“ ühine räpiversioon tõusis Yandex Musicus seitsmendale kohale. Nii on vanad laulud leidnud uue publiku seriaali „Слово пацана“ ja teiste žanrite salvestiste kaudu.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 09.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
