Mink Deville
Mink DeVille tegutses New Yorgi pungi keskmes, kuigi ansambli kõla meenutas punki vähe. Willy DeVille’i ansambel tõi CBGB-sse, Ramonesi ja Televisioni poolest tuntud klubisse, tänavanurga souli, bluusi, cajun’i värve ja ladina rütme.
Viimati eetris · Demasido Corazon
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Demasido Corazon4 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Willy DeVille’i selgituse järgi manas nimi silme ette naaritsanahaga vooderdatud Cadillaci; teise seletuse järgi seostus see päris naaritsakasukaga, mis oli kleebitud mõranenud armatuurlauale.
- Willy DeVille meenutas, et Mink DeVille’i kolm pala kogumikul „Live at CBGB's“ miksiti vaid 45 minutiga, samal ajal kui tema leopardinahaga kaetud Jaapani kitarr oli häälest ära.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Mink DeVille’i esimese koosseisu pani ninamees Willy DeVille kokku San Franciscos koos basskitarristi Rubén Sigüenza ja trummari Thomas „Manfred“ Alleniga. Nad esinesid linna väikestes klubides algul teiste nimede all ning kolisid 1975. aastal New Yorki. Aastatel 1975–1977 oli Mink DeVille üks CBGB püsiesinejaid, kuigi ansambli juured olid rütmibluusis, mitte klubi ümber koondunud pungiliikumises. John Lee Hookeriga koos mänginud kitarrist Louis X. Erlanger tõi nende kõlasse veel rohkem bluusi.
Tuntuks saamine
Kolm etteastet 1976. aasta kogumikul „Live at CBGB's“ viisid ansambli Bowery klubiringist kaugemale ja aitasid tal sõlmida plaadilepingu Capitol Recordsiga. 1977. aasta debüütalbumi „Cabretta“ kõla kujundas produtsent Jack Nitzsche, kelle varasemate tööde hulka kuulusid Phil Spectori plaadid. Singel „Spanish Stroll“ jõudis Briti ametlikus edetabelis 20. kohale ja püsis seal üheksa nädalat. See edu andis Mink DeVille’ile Euroopas jalgealuse, mis osutus püsivamaks kui ansambli kaubanduslik tuntus Ameerikas.
Muusika ja tuntumad lood
Juba esimesel albumil kõlas ansambli kandev vastuolu: romantilist vokaalmuusikat esitati klubibändile omase lakoonilisuse ja teravusega. DeVille võttis salvestusviisi kokku kolme sõnaga: „otse, toorelt ja rämedalt.“ Kõla ise oli sellest ütlusest avaram: doo-wop ja soul sulandusid bluusi, ladina löökpillide ja aeg-ajalt kõlava cajun’i akordioniga.
Pärast 1978. aasta albumit „Return to Magenta“ olid kõik algkoosseisu liikmed peale DeVille’i lahkunud; Pariisis valminud albumile „Le Chat Bleu“ jäi varasemast koosseisust alles vaid Erlanger. 1983. aastaks oli DeVille ainus asutajaliige, kuid vahetuvad koosseisud kandsid edasi ansambli nime ja žanripiire ületavat muusikalist keelt. Albumil „Where Angels Fear to Tread“ kõlanud „Demasiado Corazón“ kandis seda ladina joont ka ansambli hilisemasse aega.
Edu ja tunnustus
Mink DeVille avaldas aastatel 1977–1985 kuus stuudioalbumit. Kõige püsivama publiku ja kriitikute poolehoiu leidis DeVille Mandri-Euroopas.
Mis sai edasi
1985. aasta album „Sportin' Life“ jäi viimaseks Mink DeVille’i nime all ilmunud stuudioplaadiks ning ansambel läks 1986. aastal laiali. Selleks ajaks oli ansamblist tasapisi saanud DeVille’i isiklik väljund; seejärel alustas ta soolokarjääri ja salvestas oma nime all. Ta jätkas salvestamist ja kontsertide andmist Euroopas. Tema viimaseks uueks stuudioalbumiks jäi 2008. aasta „Pistola“. DeVille suri 6. augustil 2009 New Yorgis – linnas, kus Mink DeVille oli kunagi CBGB laval endale nime teinud.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
