Kuidas alustati

Milton jäi orvuks enne kaheaastaseks saamist. Seejärel lahkus ta Rio de Janeirost ja teda kasvatasid Três Pontases muusikaõpetaja Lília Silva Campos ning raadiojaamaga seotud Josino Campos. Nende kodus põimusid plaadid, pillid ja raadiosaated; 13-aastaselt töötas Milton ehk Bituca juba Wagner Tiso kõrval tantsuorkestri lauljana. 1963. aastal kolis ta Belo Horizontesse ja sai lähedaseks sealsete noortega, nende seas vendade Borgesega; sõprusest ja ühisest muusikakuulamisest kasvas neil välja oma muusikaline keel.

Tuntuks saamine

Kui Fernando Brantiga kahasse loodud „Travessia“ tuli 1967. aasta festivalil Festival Internacional da Canção teiseks, pälvis Milton parima esitaja auhinna. Esinemine tegi ta tuntuks kogu riigis; Elis Regina, kes oli juba salvestanud ühe tema pala, võttis selle laulu linti vähem kui kuu hiljem. Järgmisel aastal sõitis ta Ameerika Ühendriikidesse salvestama albumit „Courage“ – see oli esimene samm rahvusvahelise tuntuse poole, mis ei lõhkunud tema sidet Minasega.

Muusika ja tuntumad lood

1972. aastal tegid Milton ja Lô Borges koos topeltalbumi „Clube da Esquina“. Sõprade ühistöös põimusid sisemaa laulud, džässiharmooniad, ansambli Beatles rokk ja diktatuuriaja poliitiline õhustik. Loomisviis oli elust lahutamatu: aastakümneid hiljem ütles Milton, et ilma sõpruse ja lähedaste sõpradeta poleks tema elu midagi.

Vabadusel oli oma hind. Järgmisel albumil „Milagre dos Peixes“ keelas tsensuur „Cadê“ teksti tervikuna ja lõikas katkendeid veel kahe laulu sõnadest; viie instrumentaalpalaga kavandatud plaadile jäi neid lõpuks kaheksa. Kui keelatud sõnu kasutada ei saanud, muutis Milton hääle kõlamaterjaliks, selle asemel et plaat pooleli jätta.

Edu ja tunnustus

Sama avatusega jõudis Milton järgmistel aastakümnetel rahvusvaheliste koostöödeni: nende hulgas olid Wayne Shorteri album „Native Dancer“ ja kohtumised džässi- ning popmuusikutega. 1998. aastal tõi album „Nascimento“ talle esimese Grammy traditsioonilise maailmamuusika kategoorias. Grammy arvestuses on tal kokku viis nominatsiooni, sealhulgas 2025. aastal album „Milton + esperanza“ parima vokaaldžässialbumi kategoorias.

Mis sai edasi

2022. aastal pani ta enam kui kuus aastakümmet kestnud kontserditeele punkti tuuriga „A Última Sessão de Música“. Hüvastijätt ei tähendanud vaikimist: tema sõnul jättis ta hüvasti lavadega, kuid muusikaga mitte kunagi. 2024. aastal salvestas ta koos Esperanza Spaldingiga albumi „Milton + esperanza“. Kaks aastat pärast viimast turneed toimus tema kodus Tiny Desk kontsert, millel osalesid tema koostööpartner ja albumi muusikud. 2025. aastal teatas perekond, et tal oli diagnoositud Lewy kehakeste dementsus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga40 allikatKontrollitud 05.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada