Kuidas alustati

Oldfield hakkas umbes üheksa-aastaselt folkklubides akustilist kitarri mängima. Neljateistkümneselt asutas ta koos õe Sallyga folkduo Sallyangie; pärast duo lagunemist mängis ta Kevin Ayersi juures basskitarri ja kitarri. Abbey Roadi stuudios koos Ayersiga salvestades jõudis Oldfield kohale enne teisi muusikuid ja pääses klavessiinide, timpanite ning torukellade juurde. Ta käsitles stuudiot pillina ning talletas ideed otse lindile.

Tuntuks saamine

Neist ideedest kasvas pikk instrumentaalpala „Tubular Bells“. Oldfield salvestas demo laenatud lintmakiga Tottenhami korteris, seejärel kihistas Manori stuudios üksteise peale umbes kakskümmend pilli. Plaadifirmad lükkasid tavapäraste laulude ja trummideta muusika tagasi, kuid Richard Branson tegi sellest 1973. aastal Virgin Recordsi esimese väljaande. Albumi algus kõlas filmis „The Exorcist“ ja plaat tõusis Suurbritannias esikohale. Äkiline kuulsus ei teinud häbelikust muusikust loomulikku esinejat: Branson kinkis talle Bentley, et veenda teda teost laval esitama.

Muusika ja tuntumad lood

Esialgu arendas Oldfield pikkade heliteoste meetodit edasi albumitel „Hergest Ridge“, „Ommadawn“ ja „Incantations“, ühendades roki, folgi, minimalismi ja orkestrikõla. Tema kitarr kõlas helikihtide keskel nagu inimhääl: sõrmitsemine, viiulisarnane vibrato ja keldi eellöögid muutsid isegi üheainsa pikalt kõlava noodi äratuntavalt tema omaks. Hiljem ütles ta ise, et kuulas läbisegi eri žanre ja tema jaoks oli see kõik lihtsalt muusika.

Alates 1970. aastate lõpust hakkas ta ka kontserdireise tegema ja lühemaid laule kirjutama. „Moonlight Shadow“, mille laulis Maggie Reilly, jõudis 1983. aastal Suurbritannias neljandale kohale. Loo edu suurendas survet sama valemit korrata, ent tema albumitel vaheldusid endiselt poplaulud, pikad instrumentaalsüidid, keldi kõla, klassikaline muusika ja elektroonilised eksperimendid.

Edu ja tunnustus

Virginist lahkudes ei jäänud Oldfield seisma. Produtsent Trevor Horniga valminud „Tubular Bells II“ tõusis 1992. aastal Suurbritannias esikohale; 1998. aastal järgnes „Tubular Bells III“. Oldfield katsetas hiljem MusicVR-iga ja naasis 2012. aasta Londoni olümpiamängude avatseremoonial publiku ette. Seal esitas ta riiklikule tervishoiuteenistusele pühendatud stseeni ajal muusikat albumilt „Tubular Bells“ ning oma seade loost „In Dulci Jubilo“.

Mis sai edasi

Karjääri lõpuosas pöördus Oldfield tagasi algusaegade käsitööndusliku loomemeetodi juurde. Kahest pikast instrumentaalosast koosnev „Return to Ommadawn“ jõudis 2017. aastal Suurbritannia albumiedetabelis neljandale kohale. Oldfield jättis sarja „Tubular Bells“ kavandatud neljanda albumi pooleli ja loobus 2018. aastal uue muusika avaldamisest. Alles jäänud kaheksaminutiline „Tubular Bells 4 Intro“ ilmus viimaks 2023. aastal algse albumi viiekümnenda aastapäeva väljaande osana.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 29.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada