Kuidas alustati

Jagger ja Richards olid tuttavad juba lapsepõlvest. Nad kohtusid taas 1961. aastal ning ühine huvi Ameerika bluusi ja rütmibluusi vastu tõi nad kokku. Jagger õppis London School of Economicsis ning laulis samal ajal Richardsi ja Dick Tayloriga; Brian Jones pani ansambli kokku ning Ian Stewart oli üks selle esimesi liikmeid. Rollin’ Stonesi nime all astusid nad 12. juulil 1962 üles Londoni Marquee Clubis. 1963. aasta sügiseks oli Jagger ülikoolist lahkunud ning mänedžer Andrew Loog Oldham survestas teda ja Richardsit oma lugusid kirjutama.

Tuntuks saamine

Koostöös sündisid „The Last Time“ ja seejärel rahvusvahelise läbimurde toonud „(I Can’t Get No) Satisfaction“, kuid Jaggeri panus ei piirdunud kunagi laulusõnadega. Tema napp ja lõikav laulmisstiil ning lakkamatu liikumine kujundasid ansambli identiteeti sama palju kui Richardsi kitarr. Hilisemas intervjuus selgitas ta, et esinemine algab juba enne publiku saabumist: „Kui ma selle loo järgi ei tantsi, pole lugu hea või ma ei ole seda lauldes rahul.“ See mõõdupuu võtab tema meetodi kokku: ta elab laulu sisse, mitte ei kanna seda lihtsalt ette.

Muusika ja tuntumad lood

1985. aastal avas Jagger oma esimese sooloalbumiga „She’s the Boss“ eraldi loomingulise suuna. Albumi kaasprodutsendid olid Bill Laswell ja Nile Rodgers ning salvestustel osalesid Pete Townshend, Jeff Beck, Herbie Hancock, Carlos Alomar, Sly and Robbie. „Lucky In Love“ oli albumi üks kolmest singlist; projekt näitas, et ta soovis ansambli kõrval iseseisvat identiteeti, mitte üksnes ajutist kõrvalprojekti.

Samal aastal ühendas ta jõud David Bowiega loos „Dancing in the Street“. Tema ja David Bowie salvestasid Spillers Millennium Millsis Londonis video, mida näidati Live Aidi ajal. Video tutvustas järgmisel kuul ilmunud heategevussinglit, mis jõudis Ühendkuningriigis esikohale. Selles loos kohtusid Jaggeri kaks poolt: võistlushimuline popmuusika meister ja kaamerat tunnetav esineja.

Edu ja tunnustus

Jaggeri soolokarjäär ei küündinud kunagi Rolling Stonesi mõjuni, kuid viis ta näitlemise ja filmitootmise juurde. Tunnustus tuli endiselt tema loodud ansambli kaudu: 1989. aastal arvati ta koos Stonesiga Rock and Roll Hall of Fame’i ning 2003. aastal sai ta teenete eest popmuusika ees rüütlitiitli.

Mis sai edasi

Karjääri hilisjärk on pigem loominguline kui tseremoniaalne. 2026. aasta mais ühines Jagger Brooklynis Richardsi ja Ronnie Woodiga, et kuulutada välja „Foreign Tongues“, mis salvestati Londonis ühe kuuga ning ilmus juulis. Ühe loo sõnu nimetas ta „oma alateadvuse uitmõteteks“. 82-aastasena tutvustas ta endiselt uut muusikat koos oma kõige kauaaegsemate partneritega.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 22.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada